.. et ei pea enam ise midagi kirjutama. Ehk siis et olen viimasel ajal sarnastest asjadest aga teiste sõnadega mõelnud. Aga mulle need sõnad meeldivad ka:)
http://zaavu.blogspot.com/2009/12/kolme-katku-vahel.html
Samas võtavad ülaltoodud mõtted suures plaanis ka mu viimased kaks kuud kokku. Praegu olen lihtsalt natuke väss nende erinevate maailmade vahel laveerimisest aga eks ma ükspäev kirjutan lähemalt.
teisipäev, 29. detsember 2009
pühapäev, 25. oktoober 2009
Õpihullu päevaraamat
Eelmine postitus võis olla kergelt tingitud sellest, et ma polnud juba nädalapäevad enne selle kirjutamist suurt maganud, sest kool nõuab praegu suuremat pingutust. Teisalt jälle võttis magamatus mõned maskid ka minult endalt maha. Aga et tänapäeva maailmas maskivaba suhtlus on üsna võimatu (vähemasti meie laiuskraadil), siis elasin end vaid siia välja, mitte neile, kellele see postitus tegelikult pühendatud oli. Nagunii negatiivsed emotsioonid ei vii suurt kuhugi. Mõnikord on lõhkumine hea aga ma eelistan sellele eemale astumist kui võimalik on. Ja küll ma oma mõtted kunagi ka asjaosalistele viisakas vormis edastan, kui ma välja mõtlen, mismoodi neid väljendama peaks, et sellest ka reaalset kasu oleks. Aga "enough about excuses".
Viimane asjalik postitus oli jälle juba ammu aega tagasi. Vahepeal möödunud sündmustest meeldejäävamad:
* Birk Rohelennu raamatuesitlus ja 16DA. Perfonks oli täitsa nii (jah, ma olen perfektsionist ja alati saaks paremini aga arvestades tingimusi pole mõtet ka liialt end piitsutada:P) ja pidu oli kah tore. Üldiselt olime siiski meeldejäävad ja kuna Birk oli ka hiljuti oma uue raamatuga OPis, siis ma loodan, et tema raamatud lähevad nagu soojad pirukad:)
* Eha ärasaatmine. Ei saa jätta seda märkimata, olgu et järgneva teksti tähendust mõistavad vaid lähemad sõbrad ja sugulased. Tseremoonia oli kaunis ja kogu Viljandisoleku aja mõtlesin selle peale, et mina ei usu et ta nüüd kusagil ligipääsmatus kauguses on, pigem hoiab ta ikka omadel silma peal ja elab nende tegemistele kaasa. Ja olgu et kogu aja olid pisarad silma lähedal oli emotsioon tingitud pigem meeleliigutusest kui kurbusest. Aitäh. Ja selle loo eest ka:)
* Tänu massivõtetes osalemisele sain kutse "Püha Tõnu" linastusele. Mnjah. Suur Kunst. Film oli visuaalselt väga ilus oma võttepaikadega ja liigutav tänu karakterite ehtsusele. Poole filmi peal olin sellest väga haaratud kui avastasin kerge paralleeli "Eyes Wide Shut'iga". Aga siis oli veel teine pool filmi ees ja kokkuvõtteks mattis siiski suur hulk ängi selle vahepealse hea mulje. Teate ju küll, et üks pudel kvaliteetveini võib olla kustumatu nauding positiivses mõttes aga 5 pudelit võib juba olukorra drastiliselt vastaspoolsusesse lennutada. Samas oli mingis mõttes filmi kvaliteet ja tase ikka midagi teistsugust kui eesti filmis enamasti näha. Ah ma ei tea kah. Igatahes meeldis ta mulle rohkem kui Sügisball:P
* Meenus praegu eelmise teema lõpetuseks veel kunagi arendatud mõttelõng, et kõik teatritegijad teavad ju, et laval ei võlu mitte pikad pausid vaid eelkõige aktiivsus ja see, et publikule pidevalt uut mõtlemismaterjali pakutaks. Miks siis eesti filmitegijad arvavad et kinosaalis istuv publik sellest eelmisest rahvahulgast erineb. Mõlema kunsti eesmärk on luua piiratud ruumi uus reaalsus, mis püsib vaid piisava pingestatuse loomisel ja hoidmisel ning teatril oma vahetu kohalolekuga on siin ju filmi ees eelis. Ah ma ei tea kah. Tahaks selle Pangaröövi ka ära näha - rezissööriga olen ma ühel omapärasel hetkel eelmise PÖFFi ajal kohtunud aga ehk on tema filmikeeles midagi uut, mis värskust tooks. Viimane tore eesti osalusega film, mis mulle tõesti väga-väga hea mulje jättis oli "Vasha". Selliseid lihtsaid aga siiraid filme võiks hoopis suure kunsti asemel rohkem olla:)
* Viimasega seoses vaatasin just ühe teise ammu alla laetud aga siiani oma aega ootava lihtsa ja siira filmi ära:) Cashback - siis see täispikk film aastast 2006. Filmi huumor oli üllatavalt otsekohene ja muidugi ka lugu pani endale kaasa elama. "Once upon a time, I wanted to know what love was. Love is there if you want it to be. You just have to see that it's wrapped in beauty and hidden away in between the seconds of your life. If you don't stop for a minute, you might miss it." Banaalne, jah ma tean aga tõi lõpuks ikkagi pisara silma. Neid kõige lihtsamaid asju ongi siin maailmas ju kõige raskem õppida. Ja tegu ei olnud üldse mingi puhta naistekaga, nii et julgen filmi soovitada küll:)
* Kool-kool-kool. Mulle meeldis kõige rohkem see eelmisel pühapäeval tehtud avapauk kui ma öö otsa kultuuriajaloo raamatuga tegelesin, siis paar pr. keele kodust tööd ära tegin ja seejärel otse kella kaheksasse prantsuse keelde marssisin. Kuhu mul ikka õnnestus täna trammirikkele hiljaks jääda (kangelaslik luhtumine!). Ja sealt edasi oli ikka mitmeid neid 22 tunniseid päevi, mida teineteisest eraldasid 6tunnised sissemagamisega ööd/hommikud. Vähemasti said need esseed nüüd esitet - tagasisidet ma veidi kardan aga noh, mis seal enam. Ja tuleval nädalal on veel 2 eksamit ees, nii et üks taoline nädal veel ja siis hakkab pöialde hoidmine et ehk esimese korraga ei õnnestunud kõik asjad nihu keerata. Aga ma arvan, et selle aja peale mu aju ongi juba nii väsinud et ainus mida ma liigutada jaksan on pöidlalihased:P Ja ärge saage must valesti aru - ma jätkuvalt naudin tohutult kõike seda mida ma omandama/lugema pean ja see kõik on nii huvitav ja ma ainult tahaks, et mul oleks aega seda rahulikumalt manustada, mitte suurte suutäite kaupa sisse lahmida ja seedimata jätta. Samas Muprhy ütleb, et ükspuha kui kaugel on deadline, tegeletakse sellega ikka viimasel hetkel ja ma kardan et tal on taaskord õigus :)
* Eile õhtul sai nauditud geniaalset isiklikku emotsionaalset kogemust. Pärast esseede äraviimist, läksin mäkist läbi põigates (Muide mäkki on viimasel ajal hulk väga toredaid ja isikliku suhtumisega teenindajaid sattunud. Täiesti kiiduväärt. Erinevalt muidugi sellest, et vaatamata minu korduvatele kõnedele, me neilt tootesponsorlustaotlusele vastust ei saanudki. Okei, see selleks.) ühesõnaga läksin Eve perfonksile appi. Tegu oli Toompeal asuva kunstihoone keldris toimuva Macbethi-teemalise esitlusega, mille raames paluti meil silmad nö. verega märgistet marlitega katta, panna pähe fooliumist kroon ja võtta ühte kätte põlev küünal ning teise võimalikult suur nuga. Üks meeldejäävamaid hetki oli see, kui meil paluti oma keldrisaalis tasa olla ja kustutati kogu valgus. Selles haudvaikuses/pimeduses, mil teiste ruumisolijate kohalolek muutus ühel hetkel juba küsitavaks, ei tekkinudki millegipärast hirmu (ruumil oleks tõesti nagu positiivne aura olnud) kuid ei saa öelda et fantaasia ka oma tööd poleks teinud. Teine pinev hetk oli siis, kui perfonksi lõpetama pidanud märguanne hilines, mis tõi meie situatsiooni ootamatu pingestatuse. Nö. külalised seismas ühegi selgituseta ruumis mida valgustavad vaid meie käes olevad küünlad ja meie oma torkevalmis nugadega. Ja midagi ei juhtu. Vot see paus pani alles mängu käima:) Pärast perfonksi kunstihoonest väljumine oli nagu teise maailma sattumine. Isegi ilma lumeta on õhtune Toompea nagu väike jõulu/muinasjutulinn, mis oma helgusega meid üsna üllatas. Ja nagu sellest üleminekust veel väheks jäi, astusin pärast seda korraks läbi Vene Õigeusu kirikust, kus parasjagu õhtune teenistus käimas oli. Jah see oli veel üks kapitaalselt teine aga mitte väiksema mõjujõuga maailm. Sealt tagasi õue astudes leidsin, et emotsionaalse limiidi krediit on kaugelt ületet ja läksin koju Kelgukoeri vaatama. (Kessee kurat teeb ühe krimiloo kolmeosaliseks ma ütlen! Maeivõinoh! Aga Võigemast oma "oi mis see punane nupp teeb" rolliga oli lihtsalt ülisobiv täiendus praegusele seltskonnale. Teisi degradeerimata:))
Nüüd mulle tundub, et blogimisega on uni jälle pealt aetud ja ma proovin pöörduda tagasi hr. Deeley inglise keelsete semiootikaselgituste juurde. Jah ma tean, et kell on pool neli ja homseks on ka suur hulk plaane aga.. "Let them be nine-lived and contradictory, curious enough to change, prepared to pay the cat price, which is to die and die again and again, each time with no less pain." Ja nii edasi ja tagasi.. Sisetunne on hea, olgu et emotsioone on palju. Tahaks loota et see kõik jõuab kunagi helgesse tulevikku, kuigi ma ei imestaks kui ma need šansid ka oma uudishimuga ära rikuks :P Hästi, ma ei korda end enam rohkem ja sukeldun tagasi semiotsi, muidu teisipäeval Lotu pahandab.
R:)
Viimane asjalik postitus oli jälle juba ammu aega tagasi. Vahepeal möödunud sündmustest meeldejäävamad:
* Birk Rohelennu raamatuesitlus ja 16DA. Perfonks oli täitsa nii (jah, ma olen perfektsionist ja alati saaks paremini aga arvestades tingimusi pole mõtet ka liialt end piitsutada:P) ja pidu oli kah tore. Üldiselt olime siiski meeldejäävad ja kuna Birk oli ka hiljuti oma uue raamatuga OPis, siis ma loodan, et tema raamatud lähevad nagu soojad pirukad:)
* Eha ärasaatmine. Ei saa jätta seda märkimata, olgu et järgneva teksti tähendust mõistavad vaid lähemad sõbrad ja sugulased. Tseremoonia oli kaunis ja kogu Viljandisoleku aja mõtlesin selle peale, et mina ei usu et ta nüüd kusagil ligipääsmatus kauguses on, pigem hoiab ta ikka omadel silma peal ja elab nende tegemistele kaasa. Ja olgu et kogu aja olid pisarad silma lähedal oli emotsioon tingitud pigem meeleliigutusest kui kurbusest. Aitäh. Ja selle loo eest ka:)
* Tänu massivõtetes osalemisele sain kutse "Püha Tõnu" linastusele. Mnjah. Suur Kunst. Film oli visuaalselt väga ilus oma võttepaikadega ja liigutav tänu karakterite ehtsusele. Poole filmi peal olin sellest väga haaratud kui avastasin kerge paralleeli "Eyes Wide Shut'iga". Aga siis oli veel teine pool filmi ees ja kokkuvõtteks mattis siiski suur hulk ängi selle vahepealse hea mulje. Teate ju küll, et üks pudel kvaliteetveini võib olla kustumatu nauding positiivses mõttes aga 5 pudelit võib juba olukorra drastiliselt vastaspoolsusesse lennutada. Samas oli mingis mõttes filmi kvaliteet ja tase ikka midagi teistsugust kui eesti filmis enamasti näha. Ah ma ei tea kah. Igatahes meeldis ta mulle rohkem kui Sügisball:P
* Meenus praegu eelmise teema lõpetuseks veel kunagi arendatud mõttelõng, et kõik teatritegijad teavad ju, et laval ei võlu mitte pikad pausid vaid eelkõige aktiivsus ja see, et publikule pidevalt uut mõtlemismaterjali pakutaks. Miks siis eesti filmitegijad arvavad et kinosaalis istuv publik sellest eelmisest rahvahulgast erineb. Mõlema kunsti eesmärk on luua piiratud ruumi uus reaalsus, mis püsib vaid piisava pingestatuse loomisel ja hoidmisel ning teatril oma vahetu kohalolekuga on siin ju filmi ees eelis. Ah ma ei tea kah. Tahaks selle Pangaröövi ka ära näha - rezissööriga olen ma ühel omapärasel hetkel eelmise PÖFFi ajal kohtunud aga ehk on tema filmikeeles midagi uut, mis värskust tooks. Viimane tore eesti osalusega film, mis mulle tõesti väga-väga hea mulje jättis oli "Vasha". Selliseid lihtsaid aga siiraid filme võiks hoopis suure kunsti asemel rohkem olla:)
* Viimasega seoses vaatasin just ühe teise ammu alla laetud aga siiani oma aega ootava lihtsa ja siira filmi ära:) Cashback - siis see täispikk film aastast 2006. Filmi huumor oli üllatavalt otsekohene ja muidugi ka lugu pani endale kaasa elama. "Once upon a time, I wanted to know what love was. Love is there if you want it to be. You just have to see that it's wrapped in beauty and hidden away in between the seconds of your life. If you don't stop for a minute, you might miss it." Banaalne, jah ma tean aga tõi lõpuks ikkagi pisara silma. Neid kõige lihtsamaid asju ongi siin maailmas ju kõige raskem õppida. Ja tegu ei olnud üldse mingi puhta naistekaga, nii et julgen filmi soovitada küll:)
* Kool-kool-kool. Mulle meeldis kõige rohkem see eelmisel pühapäeval tehtud avapauk kui ma öö otsa kultuuriajaloo raamatuga tegelesin, siis paar pr. keele kodust tööd ära tegin ja seejärel otse kella kaheksasse prantsuse keelde marssisin. Kuhu mul ikka õnnestus täna trammirikkele hiljaks jääda (kangelaslik luhtumine!). Ja sealt edasi oli ikka mitmeid neid 22 tunniseid päevi, mida teineteisest eraldasid 6tunnised sissemagamisega ööd/hommikud. Vähemasti said need esseed nüüd esitet - tagasisidet ma veidi kardan aga noh, mis seal enam. Ja tuleval nädalal on veel 2 eksamit ees, nii et üks taoline nädal veel ja siis hakkab pöialde hoidmine et ehk esimese korraga ei õnnestunud kõik asjad nihu keerata. Aga ma arvan, et selle aja peale mu aju ongi juba nii väsinud et ainus mida ma liigutada jaksan on pöidlalihased:P Ja ärge saage must valesti aru - ma jätkuvalt naudin tohutult kõike seda mida ma omandama/lugema pean ja see kõik on nii huvitav ja ma ainult tahaks, et mul oleks aega seda rahulikumalt manustada, mitte suurte suutäite kaupa sisse lahmida ja seedimata jätta. Samas Muprhy ütleb, et ükspuha kui kaugel on deadline, tegeletakse sellega ikka viimasel hetkel ja ma kardan et tal on taaskord õigus :)
* Eile õhtul sai nauditud geniaalset isiklikku emotsionaalset kogemust. Pärast esseede äraviimist, läksin mäkist läbi põigates (Muide mäkki on viimasel ajal hulk väga toredaid ja isikliku suhtumisega teenindajaid sattunud. Täiesti kiiduväärt. Erinevalt muidugi sellest, et vaatamata minu korduvatele kõnedele, me neilt tootesponsorlustaotlusele vastust ei saanudki. Okei, see selleks.) ühesõnaga läksin Eve perfonksile appi. Tegu oli Toompeal asuva kunstihoone keldris toimuva Macbethi-teemalise esitlusega, mille raames paluti meil silmad nö. verega märgistet marlitega katta, panna pähe fooliumist kroon ja võtta ühte kätte põlev küünal ning teise võimalikult suur nuga. Üks meeldejäävamaid hetki oli see, kui meil paluti oma keldrisaalis tasa olla ja kustutati kogu valgus. Selles haudvaikuses/pimeduses, mil teiste ruumisolijate kohalolek muutus ühel hetkel juba küsitavaks, ei tekkinudki millegipärast hirmu (ruumil oleks tõesti nagu positiivne aura olnud) kuid ei saa öelda et fantaasia ka oma tööd poleks teinud. Teine pinev hetk oli siis, kui perfonksi lõpetama pidanud märguanne hilines, mis tõi meie situatsiooni ootamatu pingestatuse. Nö. külalised seismas ühegi selgituseta ruumis mida valgustavad vaid meie käes olevad küünlad ja meie oma torkevalmis nugadega. Ja midagi ei juhtu. Vot see paus pani alles mängu käima:) Pärast perfonksi kunstihoonest väljumine oli nagu teise maailma sattumine. Isegi ilma lumeta on õhtune Toompea nagu väike jõulu/muinasjutulinn, mis oma helgusega meid üsna üllatas. Ja nagu sellest üleminekust veel väheks jäi, astusin pärast seda korraks läbi Vene Õigeusu kirikust, kus parasjagu õhtune teenistus käimas oli. Jah see oli veel üks kapitaalselt teine aga mitte väiksema mõjujõuga maailm. Sealt tagasi õue astudes leidsin, et emotsionaalse limiidi krediit on kaugelt ületet ja läksin koju Kelgukoeri vaatama. (Kessee kurat teeb ühe krimiloo kolmeosaliseks ma ütlen! Maeivõinoh! Aga Võigemast oma "oi mis see punane nupp teeb" rolliga oli lihtsalt ülisobiv täiendus praegusele seltskonnale. Teisi degradeerimata:))
Nüüd mulle tundub, et blogimisega on uni jälle pealt aetud ja ma proovin pöörduda tagasi hr. Deeley inglise keelsete semiootikaselgituste juurde. Jah ma tean, et kell on pool neli ja homseks on ka suur hulk plaane aga.. "Let them be nine-lived and contradictory, curious enough to change, prepared to pay the cat price, which is to die and die again and again, each time with no less pain." Ja nii edasi ja tagasi.. Sisetunne on hea, olgu et emotsioone on palju. Tahaks loota et see kõik jõuab kunagi helgesse tulevikku, kuigi ma ei imestaks kui ma need šansid ka oma uudishimuga ära rikuks :P Hästi, ma ei korda end enam rohkem ja sukeldun tagasi semiotsi, muidu teisipäeval Lotu pahandab.
R:)
reede, 23. oktoober 2009
Kas tohib, et ma vihkan ühe päeva jooksul kõiki mehi. (Jah, Sander jätkuvalt välja arvatud, see on iseenesestmõistetav.) Lihtsalt, ilma et ma peaks otsima vabandusi või õigustusi oma emotsioonide ja arvamuse väljendamiseks. Sest see pealiskaudsus ja enesekesksus ja hoolimatus ja... ma lihtsalt ei jaksa sellega lõputult tegeleda ja võtan järgnevad 24 h end sellest vabaks. Punkt. Kõik. Jah, täiskasvanud maailmas, me saame kõik aru et erinevates olukordades tuleb käituda vastavalt tingimustele ja olla viisakas jne., jne. ja üldse on meil mehed ju nõrgem sugupool keda tuleb hoida ja kelle eest hoolitseda ja kellele kõik andestada. Nad ju teavad seda kõike ja oskavad enda kasuks teadlikult või teadmatult seda ära kasutada. Aga võtaks nüüd korraks selle imekauni maski eest ja oleks ausad. Sest mõnikord poob naeratav viisakus viimasegi jõu edasi minna.
laupäev, 10. oktoober 2009
Meist kirjutatakse!:)
Tänases EPLis artiklid Cabaret'st ;)
http://www.epl.ee/artikkel/479922
http://www.epl.ee/artikkel/479923
5-9.10
Tehtud-tehtud-tehtud.
Huh!
Selle nädala maratoni moodustasid siis:
*üks ettekanne koolis. Iseloomustuseks siis et eimillestki millegi suure ja targa tegemine on alati keberniit. Õpetaja küll tagasisidet ei andnud aga ega ta tee seda nagunii, teised ütlesid et oli okeika - usaldan neid:P
*üks improtund. Liigutama asus üks väike kokku kutsutud kamp noori, kellel mõneldane improtamiskogemus juba olemas. Tänu sellele tundsin tundi ette valmistades suuremat vastutust aga asi läks täiesti imetabaselt hästi tööle. Rõõm oli vaadata ja ka teha!:) Äkki-äkki tõesti läheb asi käima ja grupp jääb kokku (hoian pöidlaid ja varbaid).
*Ettevalmistused Birk Rohelennu raamatuesitluse perfonksiks ja perfonks ise. Noh, oma pisikese elu jooksul olen ma ma juba ammu aru saanud, et selliste ürituste korraldamisel ei lähe asjad mitte kunagi nii nagu nad ideaalis võiks. Aga mul oli omamoodi heameel, et mulle äkitsi suurem vastutus selle šõu juures kaela langes (taustamuusikat kokku kombineerida ja inimesi otsida ja natuke ka lavaltoimuvat lavastada). Ja sellevõrra oli ka pingelangus ja rahuldus eile suurem:) Pealegi sai ka ise üle pika aja laval olla ja see oli üsna nauditav (olgu et asja korraldajana olid mu mõtted ehk natuke liialt selle peal et kõik hästi läheks ja natuke vähem selle peal et ma ise seal sensuaalne välja näeks - tüüüüüüpiline noh:P Sellepärast minust ei saagi kunagi staari - sad but true.) Kui keegi seda teksti loeb, kes ka kohal käis, siis kommentaarid on oodatud, et kuidas publiku sekka kah paistis?
Enihau. Eelnevate asjade ettevalmistamine ja läbiviimine võtsid enda alla enamiku mu nädalast. Lisaks veel hulk Cabaret-toimetusi jms. Samas suutis mind ühel õhtul teha rõõmsaks küllatulnud Sander, kes mulle Hiina toitu valmistas (ülim luksus, keegi valmistab su koduköögis maitsvaid eksootilisi toite) ja muidu oma reisust natuke rääkis. Vahepeal suutsin tänu kiirele tempole ja vähesele energiale ka kiire palaviku jälle läbi põdeda aga siis võtsin asju jälle natuke rahulikumaks ja praeguseks tundub tervis tagasi olevat.
Järgmine üritus kuhu ma teid kutsun, on Cabaret Rhizome'i uus etendus "Võmmid: Viimane partii", mille esietendus on juba tuleval reedel. Ma ei ole küll etendust veel näinud aga Cabaret asju ma miskipärast usaldan reklaamida ka neist midagi teadmata. Ja see on väga suur asi.
Nii et tulge vaatama ja eks ma isegi tõenäoliselt muljetan pärast esikat:)
Huh!
Selle nädala maratoni moodustasid siis:
*üks ettekanne koolis. Iseloomustuseks siis et eimillestki millegi suure ja targa tegemine on alati keberniit. Õpetaja küll tagasisidet ei andnud aga ega ta tee seda nagunii, teised ütlesid et oli okeika - usaldan neid:P
*üks improtund. Liigutama asus üks väike kokku kutsutud kamp noori, kellel mõneldane improtamiskogemus juba olemas. Tänu sellele tundsin tundi ette valmistades suuremat vastutust aga asi läks täiesti imetabaselt hästi tööle. Rõõm oli vaadata ja ka teha!:) Äkki-äkki tõesti läheb asi käima ja grupp jääb kokku (hoian pöidlaid ja varbaid).
*Ettevalmistused Birk Rohelennu raamatuesitluse perfonksiks ja perfonks ise. Noh, oma pisikese elu jooksul olen ma ma juba ammu aru saanud, et selliste ürituste korraldamisel ei lähe asjad mitte kunagi nii nagu nad ideaalis võiks. Aga mul oli omamoodi heameel, et mulle äkitsi suurem vastutus selle šõu juures kaela langes (taustamuusikat kokku kombineerida ja inimesi otsida ja natuke ka lavaltoimuvat lavastada). Ja sellevõrra oli ka pingelangus ja rahuldus eile suurem:) Pealegi sai ka ise üle pika aja laval olla ja see oli üsna nauditav (olgu et asja korraldajana olid mu mõtted ehk natuke liialt selle peal et kõik hästi läheks ja natuke vähem selle peal et ma ise seal sensuaalne välja näeks - tüüüüüüpiline noh:P Sellepärast minust ei saagi kunagi staari - sad but true.) Kui keegi seda teksti loeb, kes ka kohal käis, siis kommentaarid on oodatud, et kuidas publiku sekka kah paistis?
Enihau. Eelnevate asjade ettevalmistamine ja läbiviimine võtsid enda alla enamiku mu nädalast. Lisaks veel hulk Cabaret-toimetusi jms. Samas suutis mind ühel õhtul teha rõõmsaks küllatulnud Sander, kes mulle Hiina toitu valmistas (ülim luksus, keegi valmistab su koduköögis maitsvaid eksootilisi toite) ja muidu oma reisust natuke rääkis. Vahepeal suutsin tänu kiirele tempole ja vähesele energiale ka kiire palaviku jälle läbi põdeda aga siis võtsin asju jälle natuke rahulikumaks ja praeguseks tundub tervis tagasi olevat.
Järgmine üritus kuhu ma teid kutsun, on Cabaret Rhizome'i uus etendus "Võmmid: Viimane partii", mille esietendus on juba tuleval reedel. Ma ei ole küll etendust veel näinud aga Cabaret asju ma miskipärast usaldan reklaamida ka neist midagi teadmata. Ja see on väga suur asi.
Nii et tulge vaatama ja eks ma isegi tõenäoliselt muljetan pärast esikat:)
pühapäev, 4. oktoober 2009
Muidu on kah tore artikkel, aga see lõik on kuld ja kehtib tõenäoliselt iga kunstivaldkonna puhul ja võiks olla meeles igal kriitikul, kes tuleb oma arvustuses suurt tõde kuulutama.
Teatrist võib kirjutada igatpidi - ainuke asi, mida teatriarvustus pakkuda ei suuda, on objektiivsus. See on paradoks. Sest teatrietendus saab mõjuda kahtemoodi - ta kas puudutab või ei puuduta. Esimesel juhul pole objektiivsus loogiliselt võimalik, sest tunne, mis puudutusest tekib, on sügavalt subjektipõhine. Teisel juhul on objektiivsus ainult näiv. Sest tundetuse varjamiseks loodud pikad oskussõnade tiraadid võivad küll kirjeldada hästi lavastuse tehnilist poolt, kuid teater on siiski tunnetekunst, seega vastuvõetut endast läbi laskmata ei saa objektiivsust samuti eksisteerida.
Kairi Prints, Teatriring: Geomeetrilised kunstielamused: koodidega N079 ja 3DVJ
Teatrist võib kirjutada igatpidi - ainuke asi, mida teatriarvustus pakkuda ei suuda, on objektiivsus. See on paradoks. Sest teatrietendus saab mõjuda kahtemoodi - ta kas puudutab või ei puuduta. Esimesel juhul pole objektiivsus loogiliselt võimalik, sest tunne, mis puudutusest tekib, on sügavalt subjektipõhine. Teisel juhul on objektiivsus ainult näiv. Sest tundetuse varjamiseks loodud pikad oskussõnade tiraadid võivad küll kirjeldada hästi lavastuse tehnilist poolt, kuid teater on siiski tunnetekunst, seega vastuvõetut endast läbi laskmata ei saa objektiivsust samuti eksisteerida.
Kairi Prints, Teatriring: Geomeetrilised kunstielamused: koodidega N079 ja 3DVJ
laupäev, 3. oktoober 2009
Ma avastasin eile, et kui ma nüüd selle oktoobrikuu kuidagi veel läbi saan punnitatud, siis alates novembrist algab ju hea elu! 4 ainet saavad otsa ja mulle tekib nädalasse isegi tervelt 2 vaba päeva!!! Nagu päriselt tekib aega ka tööasju teha ja kooliasju normaalselt ette valmistada. Ja ometi kohtuda kõigi nende sõprade ja sugulastega, kellele ma siiani olen pidanud pidevalt vabandusi otsima. Oh, what a bliss! Ainuke mure on nüüd, et kuidagi tuleb ka sinnani välja vedada. Piisab teadmisest, et kui mul muidu oli probleeme nädalas 300 lehekülje läbi lugemisega ja neist arutelu kirjutamisega, siis peatselt tuleb u 2 nädala jooksul lugeda ühe aine jaoks veel u 1000 lehekülge, millest 3 esseed kirjutada et üldse eksamile pääseda... ja siis veel 2 aine eksamiks valmistuda... Õnneks on võimalik teatriajaloo essee kirjutamist edasi lükata ja see annab aega ehk ka rohkem selleteemalisi raamatuid lugeda ja end harida ja midagi mõistlikku ka kokku kirjutada. See on ju ometi aine, millesse ma tahaks palju rohkem süveneda kui praegu võimalust ehk aega on olnud. Helge tulevik paistab kauguses, aga selleni jõudmiseks tuleb lihtsalt ületada Dzomolungma.
Eile vaatasime vabatahtlikega telkust "Vargamäe vabariiki". Natuke naljakas oli tagasi astuda suve alguse aega, aga etendust vaadates meenusid küll tol ajal kogetud tunded ja mõtted. Etendus ise oli ikka paganama ilus. Kaameratöö oli ka kaunis, ainus mis häiris oli montaaz. Ei ole ju mõtet sügava monoloogi ajal iga 5 sekundi tagant rakurssi vahetada kui võiks lihtsalt keskenduda näitlejale, kes endast sel hetkel kõik annab. Noh, ise teavad.
Ma nüüd läksin tagasi lugema:)
Eile vaatasime vabatahtlikega telkust "Vargamäe vabariiki". Natuke naljakas oli tagasi astuda suve alguse aega, aga etendust vaadates meenusid küll tol ajal kogetud tunded ja mõtted. Etendus ise oli ikka paganama ilus. Kaameratöö oli ka kaunis, ainus mis häiris oli montaaz. Ei ole ju mõtet sügava monoloogi ajal iga 5 sekundi tagant rakurssi vahetada kui võiks lihtsalt keskenduda näitlejale, kes endast sel hetkel kõik annab. Noh, ise teavad.
Ma nüüd läksin tagasi lugema:)
neljapäev, 1. oktoober 2009
selgituskiri eelmisele postitusele
Ma tegelikult ei tegelenud selles ei Cabaret, Polygoni ega ka Birki müügiaktsiooniga. Ma lihtsalt viimasel ajal jõuan igale poole vähe ja ainult heal juhul neilegi üritustele mida ma ise korraldan või kuhu head sõbrad kutsuvad. Mulle lihtsalt meeldivad need asjad mida ma teen:)
Häid asju (enne kui neid liiga palju koguneb ja postitus liiga pikaks jälle venib;)):
1. Stsenograafiatudengite näitus Laste Maailma galeriis. Avatud veel ainult pühapäevani. A must see!
2. Cabaret Rhizome'i etendus "Harri magab". Seda nüüd tõsiküll näeb järgmine kord alles 11. ja 12 nov ja pärast seda näeb juba selle etenduse teist osa. Aga esimene on ka väga väärt. Ja ma mõtlen seda.
3. PolygonTeatri uus etendus "Tulevik on möödas". See mulle ka meeldis. Näitlejate mäng oli mõjuv ja teema keris end ilusti aegapidi lahti. Mulle meeldivad sellised lood, kus areng ei ole lineaarne aga on sellegipoolest arusaadav. 12., 14. ja 16. oktoobril näidatakse veel. Ja muidugi - pange end soojalt riidesse!:)
4. Tulevikust - DA 16 meets Birk Rohelend. Ehk siis Birgi uue raamatu esitlus ja hulk head muusikat. 9. oktoobril algusega kell 21 Telliskivi Loomelinnakus. You are all very welcome!
5. Olnud asjadest - tänane Penthouse 9 konsa oli täitsa tore. Lõpuks-lõpuks nägin neid tegelasi ka "in live". Ikka mõtlen aeg-ajalt ümberringi tegutsevaid toredaid väikebände kuulates, et huvitav mis see on peale hulga vedamise, mis neil puudu jääb et saada sama edukaks kui suvaline eesti pop-bänd. Sest muusika ja mäng on ju sama head või vaat et mõnel juhul paremadki.
6. Sõbrad on ka ikka väga toredad. Täiesti sõnulseletamatult ja kirjades kirjeldamatult. Tänases päevas oli heade sõprade kontsentratsioon kõrgelt üle keskmise:) Ja see tegi sisemise olemise soojaks.
1. Stsenograafiatudengite näitus Laste Maailma galeriis. Avatud veel ainult pühapäevani. A must see!
2. Cabaret Rhizome'i etendus "Harri magab". Seda nüüd tõsiküll näeb järgmine kord alles 11. ja 12 nov ja pärast seda näeb juba selle etenduse teist osa. Aga esimene on ka väga väärt. Ja ma mõtlen seda.
3. PolygonTeatri uus etendus "Tulevik on möödas". See mulle ka meeldis. Näitlejate mäng oli mõjuv ja teema keris end ilusti aegapidi lahti. Mulle meeldivad sellised lood, kus areng ei ole lineaarne aga on sellegipoolest arusaadav. 12., 14. ja 16. oktoobril näidatakse veel. Ja muidugi - pange end soojalt riidesse!:)
4. Tulevikust - DA 16 meets Birk Rohelend. Ehk siis Birgi uue raamatu esitlus ja hulk head muusikat. 9. oktoobril algusega kell 21 Telliskivi Loomelinnakus. You are all very welcome!
5. Olnud asjadest - tänane Penthouse 9 konsa oli täitsa tore. Lõpuks-lõpuks nägin neid tegelasi ka "in live". Ikka mõtlen aeg-ajalt ümberringi tegutsevaid toredaid väikebände kuulates, et huvitav mis see on peale hulga vedamise, mis neil puudu jääb et saada sama edukaks kui suvaline eesti pop-bänd. Sest muusika ja mäng on ju sama head või vaat et mõnel juhul paremadki.
6. Sõbrad on ka ikka väga toredad. Täiesti sõnulseletamatult ja kirjades kirjeldamatult. Tänases päevas oli heade sõprade kontsentratsioon kõrgelt üle keskmise:) Ja see tegi sisemise olemise soojaks.
esmaspäev, 28. september 2009
misseenüüdsiisonsiisnüüdsiis
Napilt kuu aja jooksul olen jõudnud juba kolme eritüüpi tervisehädadega kimpus olla alustades karmidest kõhuvaludest, liikudes kaks korda järjest külmetamiseni ja täna hommikul lõikas tugev hambavalu koos äratuskellaga unelõnga nii ilusti katki, et sissemagamine ei tulnud jutukski. Ma võin ju aru saada et puhkust jäi suve jooksul väheks ja et keha elab samuti minu praegust vaimset stressi läbi aga.. mis ma siis tegema pean? Sorri, otsustasin ikka et see aasta ülikooliga ei tegele, ma ei saanud suvel puhata? Õhhh. Nokk kinni, saba lahti ma ütlen.
laupäev, 26. september 2009
Öelge mis tahate - mulle need positiivse enegriaga lood igatahes meeldivad.
No giving up when you're young and you want some ;)
No giving up when you're young and you want some ;)
teisipäev, 22. september 2009
Märkmeid iseendale
* Uuesti mõtlema hakkamine võib olla vaatamata oma vaimsele iseloomule üks füüsiliselt väga valus tegevus.
* Kui inimene arvab, et nüüd ta enam ei jaksa, on ta ära kõndinud vaid poole teest, mida ta tegelikult jaksaks. Vingumine ja allaandmistunne on tegelikult kaitserefleksid, sest alati ei ole mõtet kogu oma jõudu ühe teeotsa peale panna. See kui kaugele kõndida on aga ikka ainult selle sama inimese mõistuslik otsus.
* Kõike ei saa. Oluline on ära tunnetada see hetk, mil asjadest lahti ütlemine ei ole enam alla andmine vaid neile uue võimaluse andmine. Kellegi teise poolt.
* Every passing minute is a chance to turn it all around.
* Kui inimene arvab, et nüüd ta enam ei jaksa, on ta ära kõndinud vaid poole teest, mida ta tegelikult jaksaks. Vingumine ja allaandmistunne on tegelikult kaitserefleksid, sest alati ei ole mõtet kogu oma jõudu ühe teeotsa peale panna. See kui kaugele kõndida on aga ikka ainult selle sama inimese mõistuslik otsus.
* Kõike ei saa. Oluline on ära tunnetada see hetk, mil asjadest lahti ütlemine ei ole enam alla andmine vaid neile uue võimaluse andmine. Kellegi teise poolt.
* Every passing minute is a chance to turn it all around.
pühapäev, 20. september 2009
Jaajah. Mea culpa. 11. juuli oli tõesti juba väga ammu. Aga parem hilja kui mitte kunagi, onju :P
Viimane postitus sai tehtud "Viimase mäe" etenduse reklaamikampaania keskel. Aga tegelikult hullusin ma sellega juba alates juuli algusest. Ühest küljest oli tegu uute tööandjatega, kellest ühega olid mul juba jõudnud tekkida eriarvamused, kuid kelledele ma siiski soovisin endast head muljet jätta. Teisalt oli aga ka projekt minu jaoks uudne ja keeruline. Müüa vabaõhu (täielikult sõltudes kohalikest ilmaoludest) suvetükki (mäletatavasti oli ka sel suvel jätkuvalt palju suveüritusi kuid nii mõnedki neist jäeti ära publiku puuduse tõttu) Munamäel (Lõuna-Eestis kuhu sõbrad Tallinnast just eriti ei jõua ja üldsegist kohas kuhu ka kohalikel ilma autota on üsna võimatu pääseda). Rääkimata sellest, et tükk ise valmis 12 päevaga. Nendest sünnitusvaludest jäin ma aga eemale, sest mulle piisas arvutitagusest hullumisestki.
Etendus ise sai valmis aga hea. Täiesti imetabaselt hea. Eks see läks hästi käima tõenäoliselt ka seetõttu, et ta oli nende samade inimeste poolt sealsamas kohas välja mõeldud ja seega sobis kõigile ja kõigega. Ühesõnaga - mul oli hea meel sellest osa saada. Minu töökohustuste nimistusse kuulus lõpuks muidugi lisaks reklaamile ja meediale ka rekvisiitori, pürotehniku, autojuhi (oi sellest võiks terve eraldi postituse teha!:P) ja koorilaulja kohustused. Aga see kõik oli tore ja uusi asju on mulle alati õppida meeldinud. Ja siis veel need inimesed. Mul ei õnnestunud nendega küll kahjuks nii tuttavaks saada kui neil omavahel õnnestus, sest enamiku ajast olin kas internetipunktides või oma kodus abiks, enamik ülejäänud etendusetruppi elas aga suures talus ja olid kõik päevad-ööd ninapidi koos (millest sündis ilmselt ka see hea energiaga tükk). Kuid ikkagi oli palju neid, kes vaatamata sellele, et ma seal talus end natuke võõrana tundsin, mind külla tulles omainimesena võtsid. Ja neid, kes pärast etendust ikka ei pidanud paljuks "aitäh" öelda. Noh ühesõnaga - vaatamata sellele, et tegelikult kõikusid emotsioonid juulis ikka kõikide piiride vahel, jäi üldmulje etendusega seotud tegemistest positiivne. Nende inimestega teeks heameelega veel igasugu asju:) (Siin on muide üks tore lauluke etendusest. Aa ja bänd oli ka väga lahe ja paljutõotav. Eriti siis kui nad niisama jämmima sattusid aga muidu ka!)
Tänu etendusele õnnestus mul veeta sel suvel ka üle ootuste palju aega oma maakodus Võrumaal. Seal on ikka ütlemata ilus. Ma ei tea kas mul ka kunagi õnnestub juba lapsepõlvest pärit unistusi seal elamisväärse kompleksi loomiseks ka täide viia aga ma tahaks loota, et kui midagi piisavalt kaua soovida, et see siis ka läheb täide. Ühel või teisel moel. Samas - ma tahaks praegu ikka natuke liiga palju erinevaid asju. Samas - elu on veel pikk :)
Juuli lõpus jõudis mulle lõpuks maale külla ka Ketter (pärast aastaid hoovõtmist), andes sellega mulle võimaluse igapäevakohustustest kõrvale hiilida ja natuke niisama puhata. Need olid väga väärtuslikud ja toredad päevad!:) Kuna neile oli juba eelnenud väike Pärnuskäik, mis sisaldas üht toredat etendust ja kahte vastutusevaba väga printsessilikku päeva (oh kuidas küll mulle meeldivad päris mehed, kes oskavad ka lihtsalt sõprade eest hästi hoolitseda) siis kokku moodustuski neist minu selle suve ainus päris puhkusenädal, mis andis palju pauerit ja positiivsust edasi möllamiseks :)
Juulikuu sisse mahtus ka veel "Stalkeri" esilinastus Uue Maailma Seltsimajas. Linastus läks hästi. Kõigepealt kokkasime kolm suurt potti kartuli-tomati pada, mille tegemise ma vahepeal käppa olin saanud ja õhtupoole vaatasime filmi. Mõlemad said positiivse vastukaja osaliseks:P Film ise on nähtav nüüd siit: http://www.birkrohelend.com/stalker/. Vaadake ise ja avaldage arvamust. Igatahes siiani jagatud kommentaarid on andnud nii palju julgust, et saatsime filmikese ka selle aasta PÖFFi Sleepwalkersi Eesti lühifilmide konkursile (muidugi on veel tehnilisi vajakajäämisi aga juba sisu pärast peaksid nad meid vastu võtma ja offtherecord enamiku tiimi jaoks oli tegu siiski esmakordse kogemusega, nii et selle kohta olime me ikka väga tublid!). Vaatame mis proffid siis asjast arvavad. Igatahes minu koostöö Birkiga sel teemal ei jäänud mitte viimaseks ja juba 9ndal oktoobril leiab aset tema uue raamatu esitlus Telliskivi loomelinnakus. Ja ma luban, et te kuulete sellest siin veel. Kui kellelgi peaks aga vahepeal pärast filmi vaatamist antud autori vastu suurem huvi tekkima, siis soovitan teile soojalt tema ballaadi Alexander ja Belle.
Ja veel tegelesin juulikuus kooli sisseastumisega. Täpsemalt siis Tallinna Ülikooli kultuuriteaduse õppetoolile. Käisin "Viimase mäega" möllamise vahepealt komisjoniga vestlemas, kes leidis et kui mu kirjandi punktisumma kõrgem oleks, siis ma ehk isegi oleks nad ära rääkinud, nii et nad mulle tasuta koha oleks jaganud. Mina muidugi ei usu, et ma praegu enam üle 75 punktilist kirjandit kirjutaks ja pealegi poleks ma selle nimel enam ühte aastat mööda lasknud, nii et las ta jääda. Igal juhul tasulisel kohal olen nüüd sees ja sellest teemast saate tõenäoliselt veel palju kuulda:D (Muide tasuta kohti oli 4 ja 30nest inimesest, kes asja õppima tulid meie kursale jagasin ma pingereas 5-6 kohta. Murphy mu arm.)
Siis tuli august. See oli juba natuke segasem ja täiesti mägedevaba kuu:P Märksõnadeks taassotsialiseerumine sõpradega linnas, sõbraks saamine ühendusega Cabaret Rhizome, Madonna kontsert, Mytofest, külaskäik emme juurde Türki ja siis juba algaski kool.
Mytokas oli tore sellepoolest, et üle pika aja sai inimestele teatriteemalist õpituba teha, küll aga veidi teise (võib-olla ka õigema) nurga alt kui tavaliselt. Mis sundis ennast natuke rohkem asju lahti mõtlema. Õnneks oli ka tagasiside positiivne, nii et selle teemaga tahaks veel veidi tegeleda küll. Ürituse enda kohta võib öelda, et ilmselt ma naudiksin seda rohkem pigem taaskehastaja kui larparina. Aga kord aastas hulka toredaid inimesi ühes kohas näha teeb ikka meele rõõmsaks:)
Madonna - noh sai ära nähtud. Ühinen arvamusega, et šõus oli natuke liiga palju (minu arvates halba) koreograafiat ja natuke liiga vähe Madontsikut ennast. Puudu jäi neid hetki, mil ta lihtsalt publikule laulis ja lasi paista sellel šarmil ja säral, mille pärast ta tegelikult staar on. Aga elamus oli nii õpetlik kui emotsionaalne. Ray of lighti laulsin siiski täiest kõrist laserkiirte paistel kaasa :D
Türgi. Emmet oli muidugi lõpmatult tore jälle näha. Ja seda elu mis ta seal elab. Sellest kuurortist kus ma viibisin (Kemer) ma suurt elamust ei saanud. Noh ikka puhas kuurort. Üksinda ei tahtnud õue jalutamagi minna, sest ümberringi olid ainult kohvikud, hotellid, retoranid ja poed ja neis kõigis inimesed, kes lootsid sulle midagi maha müüa. Küll aga olid elamuslikud türgi saun, kohalik rahvuslik õhtu (ootamatult positiivse õhkkonna ja heade esinejatega), väike Vana-Kreeka ajast pärit linnak (juba varemed meenutasid mulle Kreetat ja tekitasid kerge igatsuse), restoran, kus inimesed istusid jalad jõevees (arvestades kohalikku lämbet kuumust - väga hea mõte!) ja natuke ka Antalya vanalinn. Muidu käisime veel kõrgel mägede otsas värsket õhku hingamas ja Antalyas šoppamas ja emme kodu lähedal turul ja istusime ja ajasime niisama juttu. Aga jah - ma päriselt ei mõista mida kõik need inimesed 10ndat korda sinna kuurortidesse taga otsivad kui muid ilusaid kohti mida maailmas vaadata on ju veel niiiiii palju.
Cabaret Rhizome. Minu uus teatrikodu. Et ma ka pausi ei pea selles osas:P Samas, poisid on toredad ja mulle meeldivad need asjad mis nad teevad. Kooli kõrvalt on mul küll aega ja jõudu, mida neile pühendada haletsusväärselt väheseks jäänud aga vaatame. Aitan nii kaua ja nii palju kui jaksan. Ja igav see töö jällegi ei ole :D
Ja siis tuligi juba kool ja september. Esimene koolišokk on läbi elatud. Niitse on nüüdsest (kui ma temaga enam tegelema ei pea) minu sõber. Tegemist on rämedalt aga samas on kõik loengud huvitavad ja kirjandus samuti, nii et motivatsioon on praegu kõrgel. Eks näeb, mis esimese sessi aegu saab:P
Isikliku elu lainetustest on üks pikaaegne kiindumus lõpu leidnud. Võinoh, siin elus ei saa ju midagi ära lõpetada, mida sa kord juba alustanud oled, sest mälestused ega inimesed ei kao kuhugi vaid tulevad aina uutes olukordades uuesti ellu tagasi. Ütleme siis nii, et olen ühe uue sõbra juurde saanud. Või ka tuttava. Ah eks tulevik näitab. Ja üks väga vana asi on vahepeal lahenduse leidnud. No ikka aastaid kerinud asi. Palju aastaid. Kuna lahendus oli juba ammu teada, siis ei üllatanud see enam kedagi. Aga tundus et nüüd oli aeg küps. Ja see mälestus on nüüd küll nii hea, et olen tema abil juba mitu nädalat end toitnud kui energia on tundunud otsa saama hakkavat.
Ahjaa ja siis veel sellest tuleviku näitamisest. No ega ikka ei näita küll:D:P Käisin eile Timo juures, et ta mulle kaarte laoks. Kaardid otsustasid anda tuleva aasta kohta väga segase ja vastukäiva ennustuse. Ehk siis, ei öelnud midagi kindlat. Rääkimata sellest et viimase ladumise tulemusena rääkis ta mulle küll ära minu ajaloo, kuid minevikku ja tulevikku poolitav kaart jäi ladumises viimaseks ehk et tulevikust otsustasid kaardid seekord vaikida.
No vaatame siis ...
Viimane postitus sai tehtud "Viimase mäe" etenduse reklaamikampaania keskel. Aga tegelikult hullusin ma sellega juba alates juuli algusest. Ühest küljest oli tegu uute tööandjatega, kellest ühega olid mul juba jõudnud tekkida eriarvamused, kuid kelledele ma siiski soovisin endast head muljet jätta. Teisalt oli aga ka projekt minu jaoks uudne ja keeruline. Müüa vabaõhu (täielikult sõltudes kohalikest ilmaoludest) suvetükki (mäletatavasti oli ka sel suvel jätkuvalt palju suveüritusi kuid nii mõnedki neist jäeti ära publiku puuduse tõttu) Munamäel (Lõuna-Eestis kuhu sõbrad Tallinnast just eriti ei jõua ja üldsegist kohas kuhu ka kohalikel ilma autota on üsna võimatu pääseda). Rääkimata sellest, et tükk ise valmis 12 päevaga. Nendest sünnitusvaludest jäin ma aga eemale, sest mulle piisas arvutitagusest hullumisestki.
Etendus ise sai valmis aga hea. Täiesti imetabaselt hea. Eks see läks hästi käima tõenäoliselt ka seetõttu, et ta oli nende samade inimeste poolt sealsamas kohas välja mõeldud ja seega sobis kõigile ja kõigega. Ühesõnaga - mul oli hea meel sellest osa saada. Minu töökohustuste nimistusse kuulus lõpuks muidugi lisaks reklaamile ja meediale ka rekvisiitori, pürotehniku, autojuhi (oi sellest võiks terve eraldi postituse teha!:P) ja koorilaulja kohustused. Aga see kõik oli tore ja uusi asju on mulle alati õppida meeldinud. Ja siis veel need inimesed. Mul ei õnnestunud nendega küll kahjuks nii tuttavaks saada kui neil omavahel õnnestus, sest enamiku ajast olin kas internetipunktides või oma kodus abiks, enamik ülejäänud etendusetruppi elas aga suures talus ja olid kõik päevad-ööd ninapidi koos (millest sündis ilmselt ka see hea energiaga tükk). Kuid ikkagi oli palju neid, kes vaatamata sellele, et ma seal talus end natuke võõrana tundsin, mind külla tulles omainimesena võtsid. Ja neid, kes pärast etendust ikka ei pidanud paljuks "aitäh" öelda. Noh ühesõnaga - vaatamata sellele, et tegelikult kõikusid emotsioonid juulis ikka kõikide piiride vahel, jäi üldmulje etendusega seotud tegemistest positiivne. Nende inimestega teeks heameelega veel igasugu asju:) (Siin on muide üks tore lauluke etendusest. Aa ja bänd oli ka väga lahe ja paljutõotav. Eriti siis kui nad niisama jämmima sattusid aga muidu ka!)
Tänu etendusele õnnestus mul veeta sel suvel ka üle ootuste palju aega oma maakodus Võrumaal. Seal on ikka ütlemata ilus. Ma ei tea kas mul ka kunagi õnnestub juba lapsepõlvest pärit unistusi seal elamisväärse kompleksi loomiseks ka täide viia aga ma tahaks loota, et kui midagi piisavalt kaua soovida, et see siis ka läheb täide. Ühel või teisel moel. Samas - ma tahaks praegu ikka natuke liiga palju erinevaid asju. Samas - elu on veel pikk :)
Juuli lõpus jõudis mulle lõpuks maale külla ka Ketter (pärast aastaid hoovõtmist), andes sellega mulle võimaluse igapäevakohustustest kõrvale hiilida ja natuke niisama puhata. Need olid väga väärtuslikud ja toredad päevad!:) Kuna neile oli juba eelnenud väike Pärnuskäik, mis sisaldas üht toredat etendust ja kahte vastutusevaba väga printsessilikku päeva (oh kuidas küll mulle meeldivad päris mehed, kes oskavad ka lihtsalt sõprade eest hästi hoolitseda) siis kokku moodustuski neist minu selle suve ainus päris puhkusenädal, mis andis palju pauerit ja positiivsust edasi möllamiseks :)
Juulikuu sisse mahtus ka veel "Stalkeri" esilinastus Uue Maailma Seltsimajas. Linastus läks hästi. Kõigepealt kokkasime kolm suurt potti kartuli-tomati pada, mille tegemise ma vahepeal käppa olin saanud ja õhtupoole vaatasime filmi. Mõlemad said positiivse vastukaja osaliseks:P Film ise on nähtav nüüd siit: http://www.birkrohelend.com/stalker/. Vaadake ise ja avaldage arvamust. Igatahes siiani jagatud kommentaarid on andnud nii palju julgust, et saatsime filmikese ka selle aasta PÖFFi Sleepwalkersi Eesti lühifilmide konkursile (muidugi on veel tehnilisi vajakajäämisi aga juba sisu pärast peaksid nad meid vastu võtma ja offtherecord enamiku tiimi jaoks oli tegu siiski esmakordse kogemusega, nii et selle kohta olime me ikka väga tublid!). Vaatame mis proffid siis asjast arvavad. Igatahes minu koostöö Birkiga sel teemal ei jäänud mitte viimaseks ja juba 9ndal oktoobril leiab aset tema uue raamatu esitlus Telliskivi loomelinnakus. Ja ma luban, et te kuulete sellest siin veel. Kui kellelgi peaks aga vahepeal pärast filmi vaatamist antud autori vastu suurem huvi tekkima, siis soovitan teile soojalt tema ballaadi Alexander ja Belle.
Ja veel tegelesin juulikuus kooli sisseastumisega. Täpsemalt siis Tallinna Ülikooli kultuuriteaduse õppetoolile. Käisin "Viimase mäega" möllamise vahepealt komisjoniga vestlemas, kes leidis et kui mu kirjandi punktisumma kõrgem oleks, siis ma ehk isegi oleks nad ära rääkinud, nii et nad mulle tasuta koha oleks jaganud. Mina muidugi ei usu, et ma praegu enam üle 75 punktilist kirjandit kirjutaks ja pealegi poleks ma selle nimel enam ühte aastat mööda lasknud, nii et las ta jääda. Igal juhul tasulisel kohal olen nüüd sees ja sellest teemast saate tõenäoliselt veel palju kuulda:D (Muide tasuta kohti oli 4 ja 30nest inimesest, kes asja õppima tulid meie kursale jagasin ma pingereas 5-6 kohta. Murphy mu arm.)
Siis tuli august. See oli juba natuke segasem ja täiesti mägedevaba kuu:P Märksõnadeks taassotsialiseerumine sõpradega linnas, sõbraks saamine ühendusega Cabaret Rhizome, Madonna kontsert, Mytofest, külaskäik emme juurde Türki ja siis juba algaski kool.
Mytokas oli tore sellepoolest, et üle pika aja sai inimestele teatriteemalist õpituba teha, küll aga veidi teise (võib-olla ka õigema) nurga alt kui tavaliselt. Mis sundis ennast natuke rohkem asju lahti mõtlema. Õnneks oli ka tagasiside positiivne, nii et selle teemaga tahaks veel veidi tegeleda küll. Ürituse enda kohta võib öelda, et ilmselt ma naudiksin seda rohkem pigem taaskehastaja kui larparina. Aga kord aastas hulka toredaid inimesi ühes kohas näha teeb ikka meele rõõmsaks:)
Madonna - noh sai ära nähtud. Ühinen arvamusega, et šõus oli natuke liiga palju (minu arvates halba) koreograafiat ja natuke liiga vähe Madontsikut ennast. Puudu jäi neid hetki, mil ta lihtsalt publikule laulis ja lasi paista sellel šarmil ja säral, mille pärast ta tegelikult staar on. Aga elamus oli nii õpetlik kui emotsionaalne. Ray of lighti laulsin siiski täiest kõrist laserkiirte paistel kaasa :D
Türgi. Emmet oli muidugi lõpmatult tore jälle näha. Ja seda elu mis ta seal elab. Sellest kuurortist kus ma viibisin (Kemer) ma suurt elamust ei saanud. Noh ikka puhas kuurort. Üksinda ei tahtnud õue jalutamagi minna, sest ümberringi olid ainult kohvikud, hotellid, retoranid ja poed ja neis kõigis inimesed, kes lootsid sulle midagi maha müüa. Küll aga olid elamuslikud türgi saun, kohalik rahvuslik õhtu (ootamatult positiivse õhkkonna ja heade esinejatega), väike Vana-Kreeka ajast pärit linnak (juba varemed meenutasid mulle Kreetat ja tekitasid kerge igatsuse), restoran, kus inimesed istusid jalad jõevees (arvestades kohalikku lämbet kuumust - väga hea mõte!) ja natuke ka Antalya vanalinn. Muidu käisime veel kõrgel mägede otsas värsket õhku hingamas ja Antalyas šoppamas ja emme kodu lähedal turul ja istusime ja ajasime niisama juttu. Aga jah - ma päriselt ei mõista mida kõik need inimesed 10ndat korda sinna kuurortidesse taga otsivad kui muid ilusaid kohti mida maailmas vaadata on ju veel niiiiii palju.
Cabaret Rhizome. Minu uus teatrikodu. Et ma ka pausi ei pea selles osas:P Samas, poisid on toredad ja mulle meeldivad need asjad mis nad teevad. Kooli kõrvalt on mul küll aega ja jõudu, mida neile pühendada haletsusväärselt väheseks jäänud aga vaatame. Aitan nii kaua ja nii palju kui jaksan. Ja igav see töö jällegi ei ole :D
Ja siis tuligi juba kool ja september. Esimene koolišokk on läbi elatud. Niitse on nüüdsest (kui ma temaga enam tegelema ei pea) minu sõber. Tegemist on rämedalt aga samas on kõik loengud huvitavad ja kirjandus samuti, nii et motivatsioon on praegu kõrgel. Eks näeb, mis esimese sessi aegu saab:P
Isikliku elu lainetustest on üks pikaaegne kiindumus lõpu leidnud. Võinoh, siin elus ei saa ju midagi ära lõpetada, mida sa kord juba alustanud oled, sest mälestused ega inimesed ei kao kuhugi vaid tulevad aina uutes olukordades uuesti ellu tagasi. Ütleme siis nii, et olen ühe uue sõbra juurde saanud. Või ka tuttava. Ah eks tulevik näitab. Ja üks väga vana asi on vahepeal lahenduse leidnud. No ikka aastaid kerinud asi. Palju aastaid. Kuna lahendus oli juba ammu teada, siis ei üllatanud see enam kedagi. Aga tundus et nüüd oli aeg küps. Ja see mälestus on nüüd küll nii hea, et olen tema abil juba mitu nädalat end toitnud kui energia on tundunud otsa saama hakkavat.
Ahjaa ja siis veel sellest tuleviku näitamisest. No ega ikka ei näita küll:D:P Käisin eile Timo juures, et ta mulle kaarte laoks. Kaardid otsustasid anda tuleva aasta kohta väga segase ja vastukäiva ennustuse. Ehk siis, ei öelnud midagi kindlat. Rääkimata sellest et viimase ladumise tulemusena rääkis ta mulle küll ära minu ajaloo, kuid minevikku ja tulevikku poolitav kaart jäi ladumises viimaseks ehk et tulevikust otsustasid kaardid seekord vaikida.
No vaatame siis ...
laupäev, 11. juuli 2009
Kuidas pääseda suure veeuputuse eest ja saada õnnelikuks?!
Juhtumisi teab ta ka kuidas on võimalik pääseda uputusest ning saladust, kuidas saada õnnelikuks.. ja millise raha eest...
Maria Soomets (Teater Vanemuine), Sepo Seeman (Endla Teater), Jaanus Mehikas (Endla Teater), Päär Pärenson, Priit Valkna, Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater), Johannes Veski (Teatrilabor), Urmas Sisask, Rasmus Pruul, Armin Kõomägi ja Marek Demjanov kolivad juulis Suure Munamäe jalamile. Neid on saatmas ansambel "The Blinking Lights".
„Kas Mäes on Vägi?”
10 aastat tagasi asutatud loominguline seltskond IN Teater on kogunenud, et olla osaline elu pöörases ja kosutavas viimases vaatuses, viimasel mäel – Suurel Munamäel, mille torn on püsinud juba 70 aastat. Kõik ei lähe aga päris nii nagu oli planeeritud... või siiski...
Ainult kuuel õhtul: 18., 19., 23., 24., 26. ja 31. juulil algusega kell 20.00
VIIMANE MÄGI - loodus, muusika ja inimesed...
Ja siis on tõepoolest kõik läbi. Kas tuled meiega? Valik on sinu!
Piletid on müügil Piletilevi müügipunktides hinnaga 125.- (täiskasvanule), sooduspilet 85.- (õpilasele, üliõpilasele ja pensionärile, kehtib koos soodustust tõendava dokumendiga) ning tund enne algust kohapeal.
Sooduspakkumine - "sina ja sinu 9 sõpra" - korraga vähemalt 10.
täishinnaga pileti ostmisel, on piletid hinnaga 100 krooni tükk, kuni
pileteid jagub.
NB! 19. juulil toimub Munamäel enne etendust ka tasuta kontsert.
Etenduse pileti ettenäitamisel saab majutuse Rogosi mõisas soodushinnaga! Lähem info: www.rogosi.ee.
"Viimasel mäel" toimuvaid ettevalmistusi vahendab igahommikuselt Ring
FM'i hommikuprogramm.
Ellujäämist on toetanud Haanja vald, Eesti kultuurkapital ja Euroopa Liidu Eesti-Läti programm.
Lisainfo ja grupitellimused:
Rahel Otsa
55 35 199
esmaspäev, 6. juuli 2009
Väikestest asjadest, isegi kui need on vaid täpid, võivad sündida suured asjad:) Proovige vahelduseks ökofonti:)
laupäev, 4. juuli 2009
Kutse kõigile
9. juulil näidatakse Uue Maailma Seltsimaja Elektrikapi kinos ahjusooja lühifilmi.
9. juuli õhtupoolikul kell 23.00 esilinastub Uue Maailma Seltsimaja (Koidu 82) juures asuvas Elektrikapi kinos uus eesti lühifilm „Stalker“ (15`). Psühhootilise minifilmi stsenaariumi autoriks on juba mitme teosega tuntust kogunud noor kirjanik Birk Rohelend, rezissööriks aga Hele-Riin Moon.
Autor ütleb oma filmi kohta nii:
Mida sa teeksid siis, kui tunneksid ennast hüljatuna, üksildasena; kui lootus mõistmist leida oleks su maha jätnud? Kas sa suudaksid kõigest loobuda? Või otsiksid siiski võimalust edasi elada, unistada? Kas sa otsiksid... kontakti?
"Stalker" on film armastusest, uudishimust ja usaldamisest, mis ei jää karistuseta.
Mainimata ei saa jätta ka inimesi, kelle osalemine selle filmi valmimisel mängis elutähtsat rolli: Erika Sall, Hannes Mets, Andres Liivak, Erik Põllumaa, Erik Tikan, Jan-Erik Moon, Maarja Naan, Mait Jüriado, Irene Russak, Riina Ries ja Rahel Otsa.
Filmiõhtule eelneb traditsiooniline Uue Maailma õhtusöök, kella seitsme ajal, mida seekord valmistavad filmitegijad. Kuuldavasti pidi menüüs olema kartuli-tomatipada aga kes teab...
Lisainfo:
Rahel Otsa
5535199
rahel.otsa@gmail.com
kolmapäev, 1. juuli 2009
esmaspäev, 29. juuni 2009
Kaks üliolulist uudist :)
Ma arvan, et nägin just oma akna taga kuurikatuste peal vareste armukolmnurka. Kõigepealt ma märkasin, et üks isasema välimusega suurem vares jalutab ringi ja temast ei jää mitte sammugi maha üks natuke väiksem vares. Ma pole kunagi kohanud et linnud paaris käiks, enamasti siblivad nad minu jaoks ikka suht sihitult ringi aga need jalutasid äärepealt täitsa sama jalga. Ja siis saabus kolmas vares, samuti väiksemat tüüpi, kes tahtis kah suurema kõrval käia. Ja paarike jalutas lõpuks lausa katuse viimaste millimeetrite peal, et see kolmas nende kõrvale neid segama ei mahuks. Viimane aga ei andnud alla. Lõpuks lendas paarike ära ja veidi hiljem kolmas neile järgi:)
Sain omale just väga ilusa ja täiesti minuliku printsessitassi ja printsessikarbi (kus sees ma kavatsen oma printsessilike ehteid hoidma hakata:)). Suur aitäh Ketterile:)
Sain omale just väga ilusa ja täiesti minuliku printsessitassi ja printsessikarbi (kus sees ma kavatsen oma printsessilike ehteid hoidma hakata:)). Suur aitäh Ketterile:)
laupäev, 27. juuni 2009
Sõitsin täna nende etenduste raames eelviimast korda Vargamäelt tagasi Tallinnasse ja olin nii-nii õnnelik. Tegelikult olin alguses natuke rahutu ka, sest kõik teised sõbrad jäid sinna pidu pidama ja mul oli natuke kurb üksi tagasi sõita aga kuna mul päeval oli veel üsna paha olnud ja ma olin otsustanud et magan tänase öö kodus välja, et homseks etendusteks ja päris lõpupeoks välja puhata, siis matsin oma rahutuse maha ja muundasin selle ümber hoopis positiivseks energiaks mõeldes, millega oma sõpru homse viimase etenduse puhul üllatada:) Nüüd jõudsin koju ja sain ühelt healt sõbralt kirja ja õnn sai natuke veel suuremaks:) Nii naljakas kuidas elu ikka lainetab. Igatahes ma lihtsalt pidin seda teiega jagama. Mul on hea:)
Aitäh kõigile sõpradele kes selles süüdi on:)
Aitäh kõigile sõpradele kes selles süüdi on:)
esmaspäev, 22. juuni 2009
Raport maalt :)
1. Siin ma siis praegu elan :)
2, Siin varemetes hakkame homme jaanilõket tegema.
3. Ja vahepeal avaneb selline ilus vaade.
Puudu on veel pilt maja taga asuvast imekaunist järvest.
2, Siin varemetes hakkame homme jaanilõket tegema.
3. Ja vahepeal avaneb selline ilus vaade.
Puudu on veel pilt maja taga asuvast imekaunist järvest.
pühapäev, 14. juuni 2009
Piknikuõhtu kujunes üle ootuste toredaks. Vaatamata sellele, et me vahepeal tänu väikesele vihmahoole mu koju ümber kolisime. Õues oli tore ja toas oli tore. Tänu toredatele inimestele oli tore:) Ma arvan, et tänane õhtu küll kasvatas tulevikuks minu motivatsioonitagavarasid natuke:) Selline tunne on ka et noh, nüüd saigi nagu sünnipäev selleks aastaks läbi, olgu et õige päev alles kolmveerandtunni pärast algab:P Aga ikkagi, nii rahulik ja rõõmus ma vist viimase nädala jooksul polegi olnud nii pikalt :) Niiiii tore:)
Aitäh!:)
Aitäh!:)
laupäev, 13. juuni 2009
Tekkis platsil eile selline kentsakas teooria peas, et võib-olla jagunevadki inimesed maailmas kaheks - need kes loovad ja need kes lammutavad. Noh mitte just päris nii must-valgelt ja igale ühele on erinevaid asju erinevas koguses antud, seepärast me kõik olemegi ju nii ainulaadsed. Aga mõnikord satub ette inimesi, kellega kohe üldse ei haaku, ükspuha kui palju püüad või ei püüa. Ja siis mõtledki, et ehk ongi maailma edasi liikumiseks siin hulk inimesi kes asju loovad ja teine hulk kes neid lõhuvad, et esimesed saaks jällegi edasi luua.
reede, 12. juuni 2009
Sel aastal tuleb sünnipäev teisiti.
Auto liisingufirmasse ära viimise ja Pärnu politseiprefektuuris tunnistuse andmise ja õhtul voiceoveri lindistamisega Kanal 2s.
Hää et siis niigi läits:P
Selle eest ootan kõiki sõpru 14ndal Poolamäele (keda google ei aita võivad ka minult uurida) piknikule. Kinke ei taha, võtke lihtsalt miskit omale meelepärast süüa-juua kaasa, et oleks tore õhtut veeta. Loodan et ilmataat kah ikka sõprust peab, muidu tuleb vist mu kalli korteri füüsilised piirid järele proovida. Aga see ei tähenda, et ma teid näha ei tahaks:P Hetkeseisuga loodan aga parimat ja plaanin end kella neljast Poolamäele maha istutada. Kes õhtu poole saabuvad, soovitan üle uurida, kus me selle aja peale täpsemalt paikneme:)
Hää et siis niigi läits:P
Selle eest ootan kõiki sõpru 14ndal Poolamäele (keda google ei aita võivad ka minult uurida) piknikule. Kinke ei taha, võtke lihtsalt miskit omale meelepärast süüa-juua kaasa, et oleks tore õhtut veeta. Loodan et ilmataat kah ikka sõprust peab, muidu tuleb vist mu kalli korteri füüsilised piirid järele proovida. Aga see ei tähenda, et ma teid näha ei tahaks:P Hetkeseisuga loodan aga parimat ja plaanin end kella neljast Poolamäele maha istutada. Kes õhtu poole saabuvad, soovitan üle uurida, kus me selle aja peale täpsemalt paikneme:)
laupäev, 6. juuni 2009
Seda postitust sai kirjutama hakatud juba mõned päevad tagasi aga tundub et kauem sellega enam viivitada ei saa.
Rahva (@DC) tungivale soovile vastu tulles, lubasin juba mõni aeg tagasi oma Vargamäe elust paar sõna kribada ja paistab et nüüd on kätte jõudnud viimane aeg enne kui uusi mälestusi nii palju peale tuleb, et vanad kaugustesse ära tuhmuvad.
Proovid Vargamäel algasid 1. juunil kauni päikesepaistelise ilmaga. Vaatamata sellele, et vabatahtlike hulgas oli palju neid, kes on etenduses juba teist aastat, olid kõik väga sõbralikud ja nõuandvad ka uute tulijate suhtes, mis oli neist väga tore. Sama tore oli koostöö lavastajahärra Nüganeniga. Ma ei mäleta millal ma viimati kedagi nii viisakat kohtasin. Samas andis tema suhtumine ka tema sõnadele kaalu ja motiveeris täie jõuga kaasa tegema. Kuna saime oma pisiülessannetega enam-vähem hakkama, kärbiti meil isegi prooviaegu, et me niisama istuma ei peaks. Üsna kiirelt jõudiski kätte ka teise hooaja esietenduse päev, kuid selleks ajaks oli ilmataadi tuju muutunud. Enne etenduse algust oli väljas juba umbes 24 h sadanud, nii et mina ennustasin et etenduse lõpuks võime kõik rõõmsalt laulda laulukest "mudamere ääres, porikalda peal, oleks aga tore elu, pisikesel seal" ja kohalikke metsavaheteid vaadates - ega palju ei puudunud. Vihm jätkus ka läbi etenduse ja väidetavalt olla etenduse lõpuks platsil kõigest 4,5 kraadi olnud. Isiklikust vaatevinklist, olin end küll kostüümi all võimalikult soojalt riietanud, aga selliseks katsumuseks polnud isegi mina valmis. Ütleme nii et tekkis kerge "külmadeliirium". Meeldejäävaim hetk oli aga etenduse lõppedes, kui me rahva ees reas seistes kummardasime ja lavastaja välja kutsuti. Ootamatult jõudis mulle kohale, et keskendudes erinevatele lavastusülessannetele ja sooja hoidmisele ja kes teab veel millele olin ma täiesti ära unustanud, et seal tribüünidel istub Publik, kellele vist tõesti on see etendus korda läinud ja kes on sealt äsja kunstilise elamuse saanud. Ja keset seda kummardamist tekkis üks millisekundine pingelangushetk, mille jooksul pool pisarat jõudis silma tulla, koos õnnesooviga mõttes "noh, palju õnne siis esika puhul". Ja siis oli juba aeg uuesti lavalt ära joosta ja riideid vahetama hakata.
Edasi järgnesid päevad hommikuste isiklike asjaajamistega ja õhtuste revolutsioonide, surmade, ülestõusmiste ja isegi röövimisega:) Sain lähemalt tuttavaks teiste vabatahtlikega ja leidsin nende hulgast ka sõpru. Ahjaa, üks õhtu oli ka üks tore jauramine - väga jabur oli minna pärast seda koju hommikul kell viis kui väljas on valge (indikeerides suve) aga rämekülm (indikeerides umbes märtsikuud). Vahele jäi kaks puhkepäeva ja juba tänaõhtul leiab mind jälle Vargamäelt. Arvestades seda, et ma pole veel näinud etendust, mille lõpus publik plaksutades seisma ei tõuseks, võin seda teile julgelt soovitada.
Üks tore artikkel kohalikest oludest. Kolmapäevast pidi näe uuesti sajule minema:P Meid see igatahes enam ei kõiguta:)
Muid konstanteeringuid:
*tulevikus lähen vaatama ainult stsenograafiatudengite tantsulavastusi.
*see on ikka veel nii naljakas, kui raske on mõnikord öelda kõige lihtsamaid sõnu..
*tolerants on jätkuvalt konstantne ühik.
Rahva (@DC) tungivale soovile vastu tulles, lubasin juba mõni aeg tagasi oma Vargamäe elust paar sõna kribada ja paistab et nüüd on kätte jõudnud viimane aeg enne kui uusi mälestusi nii palju peale tuleb, et vanad kaugustesse ära tuhmuvad.
Proovid Vargamäel algasid 1. juunil kauni päikesepaistelise ilmaga. Vaatamata sellele, et vabatahtlike hulgas oli palju neid, kes on etenduses juba teist aastat, olid kõik väga sõbralikud ja nõuandvad ka uute tulijate suhtes, mis oli neist väga tore. Sama tore oli koostöö lavastajahärra Nüganeniga. Ma ei mäleta millal ma viimati kedagi nii viisakat kohtasin. Samas andis tema suhtumine ka tema sõnadele kaalu ja motiveeris täie jõuga kaasa tegema. Kuna saime oma pisiülessannetega enam-vähem hakkama, kärbiti meil isegi prooviaegu, et me niisama istuma ei peaks. Üsna kiirelt jõudiski kätte ka teise hooaja esietenduse päev, kuid selleks ajaks oli ilmataadi tuju muutunud. Enne etenduse algust oli väljas juba umbes 24 h sadanud, nii et mina ennustasin et etenduse lõpuks võime kõik rõõmsalt laulda laulukest "mudamere ääres, porikalda peal, oleks aga tore elu, pisikesel seal" ja kohalikke metsavaheteid vaadates - ega palju ei puudunud. Vihm jätkus ka läbi etenduse ja väidetavalt olla etenduse lõpuks platsil kõigest 4,5 kraadi olnud. Isiklikust vaatevinklist, olin end küll kostüümi all võimalikult soojalt riietanud, aga selliseks katsumuseks polnud isegi mina valmis. Ütleme nii et tekkis kerge "külmadeliirium". Meeldejäävaim hetk oli aga etenduse lõppedes, kui me rahva ees reas seistes kummardasime ja lavastaja välja kutsuti. Ootamatult jõudis mulle kohale, et keskendudes erinevatele lavastusülessannetele ja sooja hoidmisele ja kes teab veel millele olin ma täiesti ära unustanud, et seal tribüünidel istub Publik, kellele vist tõesti on see etendus korda läinud ja kes on sealt äsja kunstilise elamuse saanud. Ja keset seda kummardamist tekkis üks millisekundine pingelangushetk, mille jooksul pool pisarat jõudis silma tulla, koos õnnesooviga mõttes "noh, palju õnne siis esika puhul". Ja siis oli juba aeg uuesti lavalt ära joosta ja riideid vahetama hakata.
Edasi järgnesid päevad hommikuste isiklike asjaajamistega ja õhtuste revolutsioonide, surmade, ülestõusmiste ja isegi röövimisega:) Sain lähemalt tuttavaks teiste vabatahtlikega ja leidsin nende hulgast ka sõpru. Ahjaa, üks õhtu oli ka üks tore jauramine - väga jabur oli minna pärast seda koju hommikul kell viis kui väljas on valge (indikeerides suve) aga rämekülm (indikeerides umbes märtsikuud). Vahele jäi kaks puhkepäeva ja juba tänaõhtul leiab mind jälle Vargamäelt. Arvestades seda, et ma pole veel näinud etendust, mille lõpus publik plaksutades seisma ei tõuseks, võin seda teile julgelt soovitada.
Üks tore artikkel kohalikest oludest. Kolmapäevast pidi näe uuesti sajule minema:P Meid see igatahes enam ei kõiguta:)
Muid konstanteeringuid:
*tulevikus lähen vaatama ainult stsenograafiatudengite tantsulavastusi.
*see on ikka veel nii naljakas, kui raske on mõnikord öelda kõige lihtsamaid sõnu..
*tolerants on jätkuvalt konstantne ühik.
kolmapäev, 3. juuni 2009
laupäev, 30. mai 2009
Jah, püsivus ei ole just minu kõige suurem voorus aga kui mulle aeg-ajalt meenutatakse, et on siiski inimesi, kes mu blogi vahetevahel loevad, siis meenub jälle, et ehk peaks ka midagi uut kribama. Teine variant oleks lihtsalt transkribeerida meie "tule suitsu tegema" jutuajamised Riinaga:P
Teen siia siis järjekordse kokkuvõtte möödunud kuu jooksul juhtunud meeldejäävamatest asjadest:
*saabus suhteliselt soe ilm:)
*olin üsna seltskondlik mitmetes ringkondades, sain uusi sõpru ja kohtasin vanu nagu ikka:)
*käisin Krahlis peol koos Hele-Riinuga. Eriti hästi mõjus mulle seekord "Köögi" muusika, mis pani mind lapseliku rõõmuga ringi karglema. Tsiteerides klassikuid, oli muusika mulle nähtavalt "kintsumööda":P Eriti meeldis mulle see hetk, kui Põllu saali sisse astus ja mind esireas tantsimas nägi. Ilmselt kangastus talle too hetk hulk Genialistide kontserte, kus ta mind täpselt samas olukorras korduvalt näinud on ja me puhkesime mõlemad selle peale naerma:P Some things never change:)
*proovisin kevadet oma südamest välja juurida ja asjalikku nägu teha. Noh mõneks ajaks see võis ju töötada aga kokkuvõttes ei olnud eriti veenev. Selle eest olen ma viimasel ajal ära õppinud uue suhtumise: "jah, ma olen rumal ja ei saanud selle asjaga veel väga hästi hakkama, aga ma tahan asju õppida ja enda jaoks selgemaks saada ja ma ei anna esimese korraga alla, isegi siis kui uuesti proovimine on raske". Ja ma arvan, et ma olen tubli kui ma niimoodi mõtlen ja ma usun et ma olen kunagi tänu sellele palju targem. Näiteks on mul lootus kunagi siiski autosõit Tallinnas selgeks saada, kuna ma aeg-ajalt ennast sellega siiski proovile panen, vaatamata sellele et tänu mõningatele kuulususrikastele manöövritele ja nende kohta käivatele kommentaaridele tuli mõneks ajaks blokk ette, et ma ei oska ikka kohe üldse sõita. Kurja - Tallinna liikluses ei olegi võimalik esimese korraga õigesse kohta välja jõuda!:P
*olnud tujukas. Meelega. Sest ma saan aru, et stressi on võimalik läbi elada suure enesehaletsusena kus "kõik maailm on paha ja ise ei saa ka millegagi hakkama" ja mõnikord ma olen ka selline. Teisalt on aga võimalik ka sellest luua enda jaoks konstruktiivne olukord, kus inimene saab aru, et ta tunneb end mingites olukordades ebamugavalt ja mõtleb siis need asjad sügavamalt läbi ja jõuab mingi tulemuseni, kuidas oma elu paremaks muuta. Ja vaatamata sellele, et lahendusteni jõudmine tundub olevat nii-niii raske, on need vastused ise enamasti üsna lihtsad:P Pealegi olen ma viimase aja jooksul oma tusased päevad pikkinud vaheldumisi ka üliõnnelike päevadega, nii et kõik on kokkuvõttes hästi:)
*jokerdasin hiljuti jälle ühte foorumlugu. Neid on päris tore ja värskendav teha mõne aja tagant ja muidugi oli mul tohutult hea meel inimeste üle, kes minuga kaasa tulid. Tegelikult see oli ka esimene jokerdamine, mida ma läksin üsna kindla tundega tegema. Ühest küljest oli asi kindlasti tiimikaaslastes, kellega on juba nii palju asju koos tehtud, et on tekkinud kuidagi suurem usaldus. Teisest küljest oli ehk asi aga ka selles, et mu oma mõtteviis on viimaste aegade jooksul vabamaks muutunud ja ma ei karda enam nii väga improviseerida ega eksida. Tagantjärele muidugi leidsin ka asju, mida oleksin ehk pidanud teistmoodi tegema jokkerina aga noh, inimesed ikka õpivad vigadest ja keegi ei ole täiuslik. Enihau - see oli üks väga põhjalik ja tore foorumikogemus ja ma tänan jätkuvalt kõiki asjaosalisi:)
*olen vaadanud tagasi nüüd varsti täis saava aasta peale, mil ma olin nö. vabakutseline ja saanud aru, et ikka tugevalt on tütarlaps edasi naiseks sirgunud. Just nimelt seda eksimisjulgust ja vabadust ja eksperimenteerimisjulgust on juurde tulnud. Ja mingitest kompleksidest on vabamaks saadud. Üks endine klassivend keda ma viimati aasta tagasi kohtasin küsis mult hiljuti netis ilusti, et "kas tulid töölt ära ja läksid teatrit tegema?" ja ma mõtlesin talle vastates, et kuigi ei ole möödunud aastal rahaga just priisata olnud, olen ma siiski palju õnnelikum olnud oma tegemiste üle kui siis, kui ma pool aastat kontoris istusin ja korralikult palka sain. Ühest küljest ma olen lihtsalt projektiinimene - mulle meeldib töötada nii, et ma võtan ühe asja ette ja pingutan selle heaks ja lõpuks olen õnnelik et see välja tuli. Sellega võrreldes on eriti turismialal üsna stressav kontoris istuda ja iga päev suur hulk pisikesi üksteise otsa kuhjuvaid nö. projekte ette võtta ja neid järjest ära lahendada ja järjest uusi peale saada ja ühest tulekahjust järgmist päästma joosta. Vahepeal tahaks ju et oleks kõik hästi ka.. Pealegi teisalt olen ma selle aasta jooksul ikka igasugu asju teinud ja kõige toredam, et ka igasugu uusi töid õppinud alustades kostümeerijaks olemisest ja lõpetades telefonineiu tööga. Ja vaheldust ei löö ikka mitte miski (kaksik nagu ma olen:P) Nii et kuigi mul on helesinine unistus sügisest ülikooli minna ja kusagil siiski püsivalt poole kohaga tööle hakata, on mul tunne et see vahepealne aasta oli ka ikka väga tore ja väga vajalik:)
*aru saanud, et on olukordi, kus ma olen radikaal ja et paindlikkus tuleks kasuks ja et on olukordi kus ma olen radikaal ja mind ei anna ümber veenda. Viimaste hulka kuulub arusaam, et "oma inimesi" ma hoian ja mitte üks tagarääkimine ei suuda mind nende iseloomus ümber veenda, küll aga võib vihale ajada (siinkohal lööb siis tulitiigerlus välja). Riinal on netis selline tsitaat kirjas: "Sõbrale ma auku ei kaeva. Isegi siis mitte, kui tõestatakse, et ta on terve nunnakloostri ära mürgitanud. Mina mõõdan inimeste selle järgi, kuidas nad minusse suhtuvad." (T. Capote "Hommikusöök Tiffany juures"). Ja ma olen aegade jooksul aru saanud, et ma mõtlen/käitun samamoodi. Muidugi ma olen võimeline inimesi ümber hindama aga selle jaoks läheb enamasti tarvis rohkemat kui teise inimese subjektiivset arvamust.
*nautinud ühte järjekordselt väga toredat pühapäevahommikut koos Joosepiga:)
*tegelenud natuke mööda linna karupükste ja dzempri otsimisega, sest juba 1.juunist läheb minu jaoks lahti "Vargamäe vabariigi" möll, ehk siis et olen selle aastases Linnateatri etenduses massi mängimas ja mul soovitati end kostüümi all soojalt riide panna:) Tegelikult on see tohutult lahe, sest ütleme nii et umbes 6 aastat tagasi oleks ma tapnud võimaluse eest mängida kasvõi põrandavaipa mõnes Linnateatri etenduses. Nüüd tuli see aga ise kätte:) Ma olen alati uskunud, et asjad tulevad ringiga tagasi, noh et kui sa oled olnud laps, siis on loomulik et sa oled kunagi ka lapsevanem jms. Nii umbes 7 aastat tagasi algas minu jaoks see periood kui ma käisin iga kuu Linnateatris ja olin kõigi nende etenduste suur fänn. Nüüd siis on tulnud aeg, mil ma saan oma pisipanuse anda sama teatri egiidi all laval olles (jah ma tegelikult mõistan, et mul on ilmselt nii väike roll et mind pole tähelegi panna, aga siiski:)). Et siis ma vabandan juba ette, kui ma juunikuus jälle väga palju ei kirjuta, aga siis võib mind enamikel õhtutel leida Vargamäelt:)
Aga nüüd ma läksin ära onlain-randa ja praegu miskit rohkemat meelde ei tule, mida siia kirja peaks panema. Eks ma siis üritan olla tublim ja varsti jälle kirjutada.. :)
Head suve kõigile muide ka!:)
Teen siia siis järjekordse kokkuvõtte möödunud kuu jooksul juhtunud meeldejäävamatest asjadest:
*saabus suhteliselt soe ilm:)
*olin üsna seltskondlik mitmetes ringkondades, sain uusi sõpru ja kohtasin vanu nagu ikka:)
*käisin Krahlis peol koos Hele-Riinuga. Eriti hästi mõjus mulle seekord "Köögi" muusika, mis pani mind lapseliku rõõmuga ringi karglema. Tsiteerides klassikuid, oli muusika mulle nähtavalt "kintsumööda":P Eriti meeldis mulle see hetk, kui Põllu saali sisse astus ja mind esireas tantsimas nägi. Ilmselt kangastus talle too hetk hulk Genialistide kontserte, kus ta mind täpselt samas olukorras korduvalt näinud on ja me puhkesime mõlemad selle peale naerma:P Some things never change:)
*proovisin kevadet oma südamest välja juurida ja asjalikku nägu teha. Noh mõneks ajaks see võis ju töötada aga kokkuvõttes ei olnud eriti veenev. Selle eest olen ma viimasel ajal ära õppinud uue suhtumise: "jah, ma olen rumal ja ei saanud selle asjaga veel väga hästi hakkama, aga ma tahan asju õppida ja enda jaoks selgemaks saada ja ma ei anna esimese korraga alla, isegi siis kui uuesti proovimine on raske". Ja ma arvan, et ma olen tubli kui ma niimoodi mõtlen ja ma usun et ma olen kunagi tänu sellele palju targem. Näiteks on mul lootus kunagi siiski autosõit Tallinnas selgeks saada, kuna ma aeg-ajalt ennast sellega siiski proovile panen, vaatamata sellele et tänu mõningatele kuulususrikastele manöövritele ja nende kohta käivatele kommentaaridele tuli mõneks ajaks blokk ette, et ma ei oska ikka kohe üldse sõita. Kurja - Tallinna liikluses ei olegi võimalik esimese korraga õigesse kohta välja jõuda!:P
*olnud tujukas. Meelega. Sest ma saan aru, et stressi on võimalik läbi elada suure enesehaletsusena kus "kõik maailm on paha ja ise ei saa ka millegagi hakkama" ja mõnikord ma olen ka selline. Teisalt on aga võimalik ka sellest luua enda jaoks konstruktiivne olukord, kus inimene saab aru, et ta tunneb end mingites olukordades ebamugavalt ja mõtleb siis need asjad sügavamalt läbi ja jõuab mingi tulemuseni, kuidas oma elu paremaks muuta. Ja vaatamata sellele, et lahendusteni jõudmine tundub olevat nii-niii raske, on need vastused ise enamasti üsna lihtsad:P Pealegi olen ma viimase aja jooksul oma tusased päevad pikkinud vaheldumisi ka üliõnnelike päevadega, nii et kõik on kokkuvõttes hästi:)
*jokerdasin hiljuti jälle ühte foorumlugu. Neid on päris tore ja värskendav teha mõne aja tagant ja muidugi oli mul tohutult hea meel inimeste üle, kes minuga kaasa tulid. Tegelikult see oli ka esimene jokerdamine, mida ma läksin üsna kindla tundega tegema. Ühest küljest oli asi kindlasti tiimikaaslastes, kellega on juba nii palju asju koos tehtud, et on tekkinud kuidagi suurem usaldus. Teisest küljest oli ehk asi aga ka selles, et mu oma mõtteviis on viimaste aegade jooksul vabamaks muutunud ja ma ei karda enam nii väga improviseerida ega eksida. Tagantjärele muidugi leidsin ka asju, mida oleksin ehk pidanud teistmoodi tegema jokkerina aga noh, inimesed ikka õpivad vigadest ja keegi ei ole täiuslik. Enihau - see oli üks väga põhjalik ja tore foorumikogemus ja ma tänan jätkuvalt kõiki asjaosalisi:)
*olen vaadanud tagasi nüüd varsti täis saava aasta peale, mil ma olin nö. vabakutseline ja saanud aru, et ikka tugevalt on tütarlaps edasi naiseks sirgunud. Just nimelt seda eksimisjulgust ja vabadust ja eksperimenteerimisjulgust on juurde tulnud. Ja mingitest kompleksidest on vabamaks saadud. Üks endine klassivend keda ma viimati aasta tagasi kohtasin küsis mult hiljuti netis ilusti, et "kas tulid töölt ära ja läksid teatrit tegema?" ja ma mõtlesin talle vastates, et kuigi ei ole möödunud aastal rahaga just priisata olnud, olen ma siiski palju õnnelikum olnud oma tegemiste üle kui siis, kui ma pool aastat kontoris istusin ja korralikult palka sain. Ühest küljest ma olen lihtsalt projektiinimene - mulle meeldib töötada nii, et ma võtan ühe asja ette ja pingutan selle heaks ja lõpuks olen õnnelik et see välja tuli. Sellega võrreldes on eriti turismialal üsna stressav kontoris istuda ja iga päev suur hulk pisikesi üksteise otsa kuhjuvaid nö. projekte ette võtta ja neid järjest ära lahendada ja järjest uusi peale saada ja ühest tulekahjust järgmist päästma joosta. Vahepeal tahaks ju et oleks kõik hästi ka.. Pealegi teisalt olen ma selle aasta jooksul ikka igasugu asju teinud ja kõige toredam, et ka igasugu uusi töid õppinud alustades kostümeerijaks olemisest ja lõpetades telefonineiu tööga. Ja vaheldust ei löö ikka mitte miski (kaksik nagu ma olen:P) Nii et kuigi mul on helesinine unistus sügisest ülikooli minna ja kusagil siiski püsivalt poole kohaga tööle hakata, on mul tunne et see vahepealne aasta oli ka ikka väga tore ja väga vajalik:)
*aru saanud, et on olukordi, kus ma olen radikaal ja et paindlikkus tuleks kasuks ja et on olukordi kus ma olen radikaal ja mind ei anna ümber veenda. Viimaste hulka kuulub arusaam, et "oma inimesi" ma hoian ja mitte üks tagarääkimine ei suuda mind nende iseloomus ümber veenda, küll aga võib vihale ajada (siinkohal lööb siis tulitiigerlus välja). Riinal on netis selline tsitaat kirjas: "Sõbrale ma auku ei kaeva. Isegi siis mitte, kui tõestatakse, et ta on terve nunnakloostri ära mürgitanud. Mina mõõdan inimeste selle järgi, kuidas nad minusse suhtuvad." (T. Capote "Hommikusöök Tiffany juures"). Ja ma olen aegade jooksul aru saanud, et ma mõtlen/käitun samamoodi. Muidugi ma olen võimeline inimesi ümber hindama aga selle jaoks läheb enamasti tarvis rohkemat kui teise inimese subjektiivset arvamust.
*nautinud ühte järjekordselt väga toredat pühapäevahommikut koos Joosepiga:)
*tegelenud natuke mööda linna karupükste ja dzempri otsimisega, sest juba 1.juunist läheb minu jaoks lahti "Vargamäe vabariigi" möll, ehk siis et olen selle aastases Linnateatri etenduses massi mängimas ja mul soovitati end kostüümi all soojalt riide panna:) Tegelikult on see tohutult lahe, sest ütleme nii et umbes 6 aastat tagasi oleks ma tapnud võimaluse eest mängida kasvõi põrandavaipa mõnes Linnateatri etenduses. Nüüd tuli see aga ise kätte:) Ma olen alati uskunud, et asjad tulevad ringiga tagasi, noh et kui sa oled olnud laps, siis on loomulik et sa oled kunagi ka lapsevanem jms. Nii umbes 7 aastat tagasi algas minu jaoks see periood kui ma käisin iga kuu Linnateatris ja olin kõigi nende etenduste suur fänn. Nüüd siis on tulnud aeg, mil ma saan oma pisipanuse anda sama teatri egiidi all laval olles (jah ma tegelikult mõistan, et mul on ilmselt nii väike roll et mind pole tähelegi panna, aga siiski:)). Et siis ma vabandan juba ette, kui ma juunikuus jälle väga palju ei kirjuta, aga siis võib mind enamikel õhtutel leida Vargamäelt:)
Aga nüüd ma läksin ära onlain-randa ja praegu miskit rohkemat meelde ei tule, mida siia kirja peaks panema. Eks ma siis üritan olla tublim ja varsti jälle kirjutada.. :)
Head suve kõigile muide ka!:)
laupäev, 9. mai 2009
Me oleme viimaste päevade jooksul Riinaga erinevatel teemadel fantaseerides jõudnud üsna sarkastilise sugudevahelise kooselu teooriani. Palun järgnevat lugeda huumoriga, sest vastasel juhul te lihtsalt saate vihaseks ja meie Riinaga peamegi lõpuks viima täide oma kauaaegse unistuse ja paluma poliitilist varjupaika Alaska võimudelt.
Kui sa tahad omale meheks ilusat kunstihinge (aka beeta-isast) siis pead sa ise olema alfa-emase eest väljas. Ja kui sa tahad karmi ja tugevat alfa-isast siis pead olema nõus jääma alatiseks ringlema juuksurite-maniküüride ja šokolaadimassaazide uinutavasse ringi, sest alfa-isase kõrvale lihtsalt ei mahu enam mõtlemisvõimega naine. Ja üldiselt igal juhul mõlemat tüüpi mehed panevad kõrvalt, ainuke vahe on see et beeta-isased vähemasti ei löö naisi.
Tegelt on vahepeal veel palju toredaid asju juhtunud aga kuna neid järjest juhtub juurde, siis läheb nende kirjapanek vahepeal meelest ära:)
Kui sa tahad omale meheks ilusat kunstihinge (aka beeta-isast) siis pead sa ise olema alfa-emase eest väljas. Ja kui sa tahad karmi ja tugevat alfa-isast siis pead olema nõus jääma alatiseks ringlema juuksurite-maniküüride ja šokolaadimassaazide uinutavasse ringi, sest alfa-isase kõrvale lihtsalt ei mahu enam mõtlemisvõimega naine. Ja üldiselt igal juhul mõlemat tüüpi mehed panevad kõrvalt, ainuke vahe on see et beeta-isased vähemasti ei löö naisi.
Tegelt on vahepeal veel palju toredaid asju juhtunud aga kuna neid järjest juhtub juurde, siis läheb nende kirjapanek vahepeal meelest ära:)
esmaspäev, 4. mai 2009
mängmängmäng
See on nii naljakalt tore, milline mäng on inimsuhted. Ja kui kerge on seda ära unustada. Sa võtad omale miski rolli ja mängid seda, ise jummala tõsiselt uskudes et asjad ongi nii. Ja paar päeva hiljem sa märkad, et sa lihtsalt elasid oma rolli natuke liiga tõsiselt sisse ja et tegelikult oleks võinud veel vabama randmega mängida. Aga selleks ajaks oled sa jõudnud juba järgmisesse staadiumisse ja usud et nüüd on küll asjad raudpolt nii tõsiselt kindlad, et neid enam muuta ei saa. Sest sa oled unustanud et ka see on mäng. Kõik on mäng. mängmängmäng.
teisipäev, 28. aprill 2009
laupäev, 25. aprill 2009
Väljas ja muidu hakkabki soojemaks minema:) See teeb mind rõõmsaks ja elujõuliseks jälle:)
Sellegipoolest on tänase päeva lugu see.
Sellegipoolest on tänase päeva lugu see.
kolmapäev, 22. aprill 2009
Ma ei mäleta ühtegi teist nii pikka talve. Nagu suur rusuv hall taevas oleks koguaeg pea kohal ja vaatamata kõigile pingutustele ei õnnestu seda ära tirida. Nagu kiuste istub ta seal ja irvitab ja ootab. Mida? Ma ei tea, aga ma tunnen et mina olen omalt pool teinud kõik, et ümberringi ometi soojemaks võiks minna. Aidanud oma lähedastel nende unistusi ellu viia, astunud ise välja närvilisest õhkkonnast ja hakanud iseenda peremeheks, võtnud teha asju, mida ma naudin, olnud vabam. Ja ometi on külmus ikka veel konstantne, nii väljas kui minu ümber. Ainult üks soe tunne soojendab natuke südant ja kaitseb sel veel rohkem haiget saamast. Ja aknalaual potis tärkavad taimed.
Valitsejanna ei tohiks oma alamaile anda märku kui tarm raugema kipub.
Aga kauaks piisab külmakuningriigis lõkke hoidmiseks lootusest?
Valitsejanna ei tohiks oma alamaile anda märku kui tarm raugema kipub.
Aga kauaks piisab külmakuningriigis lõkke hoidmiseks lootusest?
teisipäev, 21. aprill 2009
paigalpüsimatuse etalon
Niisiis nädalavahetusest.
Sellele nädalavahetusele eelnes tegelikult 2 nädalat aktiivset ringi jooksmist keset hääletu ja palavikuga olemist, mille jooksul pool minu jõudu jagunes Türgi giididele asjade otsimise ja tellimise peale ning teine pool lühifilmi võtete ettevalmistamise peale. Kui siis sai selgeks, et Türgi raames asjade ajamine lendas suures osas vastu taevast (kerge selgitus eelmisele postitusele) jäi üle veel vaid loota et filmiga läheb paremini. Ja oi kuidas läks...
Vaatamata kokkuleppele startida linnast laupäeva hommikul kell 12 jõudis meie auto koosseisus Erika, Riina, mina ja suur hulk sööki ületada Tallinna linnapiiri alles umbes kella kahe ajal nii et Ardusse jõudes olid varem kohalejõudnud juba näljast suremas ja meie esimene ettevõtmine oli valmistada võimalikult kiirelt suur hulk sööki. Sellele järgnes võtteplatsi ettevalmistamine aka ajalehtede seina ja lakke knopkastamine ja natuke und. Järgmise laariga saabusid helimees ja veel üks näitleja ja tehti ära esimesed võtted, mida sai teha käsikaameraga ja tsilliti niisama ja tehti veel süüa ja söödi ja tsilliti veel niisama, sest tulemata olid veel kõige olulisemad - operaator ja kaamera (ja veel üks näitleja). Vaatamata kunagisele esialgsele arvestusele, mille järgi kaamera oleks pidanud jõudma meie juurde kella üheksa ajal, juhtus see reaalsuses alles pärast keskööd ja kuna aeg oli kallis otsustati ka kohe võtetega pihta hakata. Või noh, esimene klapp löödi küll juba tegelikult kella kahe ajal (kirjutab asjalik klapitüdruk:P). Ja nii edasi... kella viieni tehti sisevõtteid, siis koliti õhtuhämarust otsides hommikusse metsa (kus oli üsna rabavalt külm), kella seitsme ajal metsast tagasi tulles olin ma juba nii väss, et ajasin Riina süvaunest välja ja palusin tal ennast välja vahetada. Ja ignoreerisin täiega kui ta mõni aeg hiljem palus vastu abi söögivalmistamisel, sest siis oli mul süvauni ja kõigest ümbritsevast rohkem kui ükskõik. Väidetavalt olevat inimesed veel minuga une ajal rääkinud aga ma pean neid kurvastama, et mul on siiski jätkuvalt väga hea uni ja seda on raske segada ja mul pole aimugi mis nad rääkisid. Kella 12 ajal ärkasin siiski ja asusin uuesti võtteplatsile. Õnneks olevat ka teised vahepeal mõni tund maganud, nii et ma ei tundnud end enam nii väga reeturina. Ja siis möllasime majas sees edasi kuni kui ma ei eksi õhtul kella seitsmeni. Võttemeeskond pidas selle erna-retkega sarnase maratoni vastu väga edukalt ja närvivabalt (või vähemasti seda välja näitamata). Mõnes kohas ehk oleks isegi tahtnud, et rohkem oleks välja öeldud "tere, meil on uni" või "tere, meil on nälg" sest valuläved on ju erinevad ja alati ei oska kõigiga arvestada aga ma loodan, et keegi väga suurt traumat ei saanud. Ja lõppematu teotahe oli ka tegelikult väga positiivne märk. Kas oli selle põhjustajaks siis soov koju, magama saada või hoopis heale stsenaariumile väärilise filmi tegemiseks kogu oma jõu välja panek - igaühel ehk oma. Tagantjärele tahan omalt poolt veel tänada ja kiita kogu võttemeeskonda ja öelda, et ausõna - ilma teieta ei oleks seda filmi olnud! Hoian nüüd veel ainult pöidlaid, et selle filmiga montaazilaual hästi läheb ja jään koos teistega lõpptulemust juba ootama. Tagasi linna jõudsime vast peale kaheksat ja mingil salapärasel põhjusel istusin tol ööl veel kella üheni Riina juures kontoris, sest tundus nagu polnuks me veel piisavalt rääkida saanud. Okei, mõnest asjast ei olnudki ;)
Mul on tegelikult väga hea meel ja uhke tunne, et see film niimoodi valmis sai ja ma loodan, et mul jätkub jõudu aidata sellel ka suurema avalikkuse ette jõuda. Orkutikasutajad võivad huvi korral võtete pilte vaadata meie meigikunstniku profiilist. See nädalavahetus tõestas erinevate eksemplaride näol, et inimvõimetel tõesti ei ole piire. Ja kui keegi nüüd tunneb, et ta tahaks mulle ühte head õlamassaazi teha, siis tsiteerides klassikuid "olge mu külalised", sest kõikvõimalik emotsionaalne taak on küll tuntavalt oma pesa sinna teinud.
P.S. Pealkirjas esineva nime on mulle aga pannud Liilia, keda tahaksin eriti tänada selle eest, et ta oma kibekiirest päevast leidis aja, minu juurest läbi joosta ja mind tohterdada. Ma arvan et selles oli suur osa minu terveks saamisel.
P.P.S. Tänase päeva soovilugu
Sellele nädalavahetusele eelnes tegelikult 2 nädalat aktiivset ringi jooksmist keset hääletu ja palavikuga olemist, mille jooksul pool minu jõudu jagunes Türgi giididele asjade otsimise ja tellimise peale ning teine pool lühifilmi võtete ettevalmistamise peale. Kui siis sai selgeks, et Türgi raames asjade ajamine lendas suures osas vastu taevast (kerge selgitus eelmisele postitusele) jäi üle veel vaid loota et filmiga läheb paremini. Ja oi kuidas läks...
Vaatamata kokkuleppele startida linnast laupäeva hommikul kell 12 jõudis meie auto koosseisus Erika, Riina, mina ja suur hulk sööki ületada Tallinna linnapiiri alles umbes kella kahe ajal nii et Ardusse jõudes olid varem kohalejõudnud juba näljast suremas ja meie esimene ettevõtmine oli valmistada võimalikult kiirelt suur hulk sööki. Sellele järgnes võtteplatsi ettevalmistamine aka ajalehtede seina ja lakke knopkastamine ja natuke und. Järgmise laariga saabusid helimees ja veel üks näitleja ja tehti ära esimesed võtted, mida sai teha käsikaameraga ja tsilliti niisama ja tehti veel süüa ja söödi ja tsilliti veel niisama, sest tulemata olid veel kõige olulisemad - operaator ja kaamera (ja veel üks näitleja). Vaatamata kunagisele esialgsele arvestusele, mille järgi kaamera oleks pidanud jõudma meie juurde kella üheksa ajal, juhtus see reaalsuses alles pärast keskööd ja kuna aeg oli kallis otsustati ka kohe võtetega pihta hakata. Või noh, esimene klapp löödi küll juba tegelikult kella kahe ajal (kirjutab asjalik klapitüdruk:P). Ja nii edasi... kella viieni tehti sisevõtteid, siis koliti õhtuhämarust otsides hommikusse metsa (kus oli üsna rabavalt külm), kella seitsme ajal metsast tagasi tulles olin ma juba nii väss, et ajasin Riina süvaunest välja ja palusin tal ennast välja vahetada. Ja ignoreerisin täiega kui ta mõni aeg hiljem palus vastu abi söögivalmistamisel, sest siis oli mul süvauni ja kõigest ümbritsevast rohkem kui ükskõik. Väidetavalt olevat inimesed veel minuga une ajal rääkinud aga ma pean neid kurvastama, et mul on siiski jätkuvalt väga hea uni ja seda on raske segada ja mul pole aimugi mis nad rääkisid. Kella 12 ajal ärkasin siiski ja asusin uuesti võtteplatsile. Õnneks olevat ka teised vahepeal mõni tund maganud, nii et ma ei tundnud end enam nii väga reeturina. Ja siis möllasime majas sees edasi kuni kui ma ei eksi õhtul kella seitsmeni. Võttemeeskond pidas selle erna-retkega sarnase maratoni vastu väga edukalt ja närvivabalt (või vähemasti seda välja näitamata). Mõnes kohas ehk oleks isegi tahtnud, et rohkem oleks välja öeldud "tere, meil on uni" või "tere, meil on nälg" sest valuläved on ju erinevad ja alati ei oska kõigiga arvestada aga ma loodan, et keegi väga suurt traumat ei saanud. Ja lõppematu teotahe oli ka tegelikult väga positiivne märk. Kas oli selle põhjustajaks siis soov koju, magama saada või hoopis heale stsenaariumile väärilise filmi tegemiseks kogu oma jõu välja panek - igaühel ehk oma. Tagantjärele tahan omalt poolt veel tänada ja kiita kogu võttemeeskonda ja öelda, et ausõna - ilma teieta ei oleks seda filmi olnud! Hoian nüüd veel ainult pöidlaid, et selle filmiga montaazilaual hästi läheb ja jään koos teistega lõpptulemust juba ootama. Tagasi linna jõudsime vast peale kaheksat ja mingil salapärasel põhjusel istusin tol ööl veel kella üheni Riina juures kontoris, sest tundus nagu polnuks me veel piisavalt rääkida saanud. Okei, mõnest asjast ei olnudki ;)
Mul on tegelikult väga hea meel ja uhke tunne, et see film niimoodi valmis sai ja ma loodan, et mul jätkub jõudu aidata sellel ka suurema avalikkuse ette jõuda. Orkutikasutajad võivad huvi korral võtete pilte vaadata meie meigikunstniku profiilist. See nädalavahetus tõestas erinevate eksemplaride näol, et inimvõimetel tõesti ei ole piire. Ja kui keegi nüüd tunneb, et ta tahaks mulle ühte head õlamassaazi teha, siis tsiteerides klassikuid "olge mu külalised", sest kõikvõimalik emotsionaalne taak on küll tuntavalt oma pesa sinna teinud.
P.S. Pealkirjas esineva nime on mulle aga pannud Liilia, keda tahaksin eriti tänada selle eest, et ta oma kibekiirest päevast leidis aja, minu juurest läbi joosta ja mind tohterdada. Ma arvan et selles oli suur osa minu terveks saamisel.
P.P.S. Tänase päeva soovilugu
reede, 17. aprill 2009
"Stalker" in making
Sotsiaalse taustaga lühipõnevik. Poiss, kes on just oma endisest tüdruksõbrast lahku läinud, saab kirja tüdrukult, kes soovib temaga lähemalt tutvuda. Tüdruk viitab oma Orkuti profilile, aga palub poissi lugu saladuses hoida. Ühel õhtul jooksma minnes juhtub poiss pealt nägema, kuidas sama tüdruk autost välja tõugatakse ja metsateele maha jäetakse. Tüdruk ei tee temast aga väljagi, vaid kiirustab üksildase maja poole...
Peaks vist midagi kirjutama.
Tere.
vms.
Ilgelt paha ja nõme tunne on. See tuleb ikka peale siis kui saad teada et asi, mille eest oled kogu oma elu ja jõuga võidelnud, läks luhta ja et oled sellega seoses alt vedanud endale lähedasi inimesi, kelle heaolu eest sa omamoodi vastutust kannad. Väga, väga, väga paha.
Tegelt on toredaid asju ka. Lühifilm nimega "Stalker" on näiteks väga tore asi. Või noh sellest saab väga tore asi, praegu on see veel hulk väga toredaid inimesi täiesti geniaalsete ideedega mis tõotavad vormuda kunstiteoseks. Väga uhke on sellise asja juures olla.
Eilne London Electricity laiv Privees oli kah tegelikult tore. Ma ei ole vist ühtegi nii hingega oma muusikas olevat dj'd veel lihtsalt sattunud nägema. Ja ma oleks ehk isegi täitsa elamuse saanud, kui klubis oleks rohkem õhku ja minul vähem masendust peas olnud. Ja seda ei juhtu just tihti, et inimesed lähevad klubis suitsuruumi värsket õhku hingama:P
Ja silmarõõmud on kah toredad.
Ma arvan, et uuel nädalal räägin võtetest lähemalt ja olen selleks ajaks ka positiivsuse tagasi saanud. Senikaua tegelen aktiivselt mõtete mujale juhtimisega.
Tere.
vms.
Ilgelt paha ja nõme tunne on. See tuleb ikka peale siis kui saad teada et asi, mille eest oled kogu oma elu ja jõuga võidelnud, läks luhta ja et oled sellega seoses alt vedanud endale lähedasi inimesi, kelle heaolu eest sa omamoodi vastutust kannad. Väga, väga, väga paha.
Tegelt on toredaid asju ka. Lühifilm nimega "Stalker" on näiteks väga tore asi. Või noh sellest saab väga tore asi, praegu on see veel hulk väga toredaid inimesi täiesti geniaalsete ideedega mis tõotavad vormuda kunstiteoseks. Väga uhke on sellise asja juures olla.
Eilne London Electricity laiv Privees oli kah tegelikult tore. Ma ei ole vist ühtegi nii hingega oma muusikas olevat dj'd veel lihtsalt sattunud nägema. Ja ma oleks ehk isegi täitsa elamuse saanud, kui klubis oleks rohkem õhku ja minul vähem masendust peas olnud. Ja seda ei juhtu just tihti, et inimesed lähevad klubis suitsuruumi värsket õhku hingama:P
Ja silmarõõmud on kah toredad.
Ma arvan, et uuel nädalal räägin võtetest lähemalt ja olen selleks ajaks ka positiivsuse tagasi saanud. Senikaua tegelen aktiivselt mõtete mujale juhtimisega.
neljapäev, 16. aprill 2009
Järjekordsel hullumeelselt kiirel ajal teen mina muidugi muusikateste. Aga kuidagi tuleb end vahepeal lõbustada kah, siis on kergem hiljem jälle end asjalikuks motiveerida.
1. How am I feeling today? The Trio Arvo Leibur, Heiki Mätlik ja Terje Terasmaa - Adios Nonino (instrumentaalpala, ilus aga veidi aeglane minu päeva kohta võin juba ette öelda)
2. Will I get far in life? Claire's Birthday - All the luck in the world (Õujeeee, see on siuke lugu mille jooksul tuleb küüntega istmest kinni hoida et mitte kohe mööda tuba ringi karglema hakata. Paljutõotav!:D)
3. Where will I get married? Artist -Track 9 aaa, häälest tunda vana hea george michael, siuke sensuaalne lugu, mmm tõotab romantikat kusagil merekaldal vms ;)
4. What is my best friend’s Theme Song? Juan Quesada - Asturias (Vicky Cristina Barcelona OST. Ilus kitarripala. Wikipedia meenutab, et Asturias on tegelikult üks autonoomne kommuun Hispaanias, mis keskajal oli lausa kuningriik)
5. What is the Story of My Life? Amor Trio - Nataša. (Et siis lugu noorusaja meenutustest. Ma siis parem võtan praegu kõik mis võtta annab:P)
6. What was Highschool like? Külalised - Mõistan ja saan aru (Jah, nii oligi)
7. How can I get ahead in life? Boy George & Culture Club - Do you really want to hurt me (Mina? Mina ei taha kellelegi paha, ausõna.)
8. What is the best thing about me? Jäääär - Kolm lõtva tulpi (Oookeiii. Võib-olla siis edasiliikumise oskus.No eks näeb kui kaugele ma niimoodi jõuan)
9. What is today going to be like? Bjork - Enjoy (Tänks. Ma siis teen nii:D)
10. What is in store for this week? Bobby McFerrin - I'm my own walkman (hmm, et siis vist ikka kass, kes kõnnib omapäi)
11. What song describes my parents? Artist - track 1 (Uuuuuuuu, minu lemmik George Michael - Outside. Eeee.... vanemad.....eee... mmmmm...ei kommenteeri)
13. How is life going? Bobby Mc Ferrin - First Movement from concerto for violin, string orchestra and continuo (Mm, harmooniliselt siis ütleks:P)
14. What song will they play at my Funeral? The Who - Who are you. (Muhahhaaaaa - ja siis olgu CSI meeskond kah kõrval valveseisakus :D Ei aga muidu mul poleks kah selle loo vastu midagi:D)
15. How does the world see me? Charlie Clouser - Let it ride (Las Vegase seriaali tunnusmuusika siis. Ja ma olen selle vastusega üsna rahul)
16. Will I have a happy life? Manu Chao - luna y sol (Eks ta nii ongi - päikest ja kuud ikka vaheldumisi ja vahepeal korraga ka:))
17. What do my friends really think of me? Manu Chao - Mentira (Sain teada et mentira tähendab hispaania keeles "vale". Ah et nii hästi te siis minust arvategi - sõbrad!)
18. Do people secretly lust after me? Buena Vista Social Club - Bruca Manigua (jäin selle tähendust veel uurima, panen hiljem kirja)
21. Will I have children? Def Räädu feat. JOC - Mis värk on? (ee, no seda minagi :P)
23. How will I be remembered? Dinah Washington - Unforgettable (Noh nagu teemasse küll, aga vastust ei anna :P)
24. What is my signature dance song? Kylie Minogue - Chocolate (jaa, võib olla küll:))
25. What is my current theme song? Franz Ferdinand - Darts of Pleasure (:D:D:D okei, kõlbab hästi :D)
26. What does everyone else think of my current theme song is? Jennifer Lopez - I'm real (võimalik, või vähemasti mõne inimese puhul)
27. What type of men/women do you like? Dagö - hallid päevad. (ei ole nii)
reede, 10. aprill 2009
Ei saa mitte kirjutamata jätta, et tänu heade sõprade abile, siinkohal tervitan Mihklit, käisin eile teatris. Vaatamas draamateatri "Mängud tagahoovis ehk because". (warning SPOILER! kui te tõesti kavatsete seda tükki vaatama minna siis võib olla on targem kui te selle kohta enne sisututvustusi ja kommentaare ei loe)
See oli üks väga vägev tükk. Natuke kurb oli see, et sisututvustuse ja loetud artiklite põhjal oli juba ette teada põhimõtteliselt, mis lugu on ja väga palju sisuliselt uusi/ootamatuid asju laval ei juhtunudki. Jälgitav ja põnev oli aga see õhkkond mille näitlejad laval lõid. Ja see oli tsiteerides klassikuid "rämedalt hea"! Olin sattunud enne teatrisse minekut lugema mitme kriitiku arvamust sellest etendusest ja ma üldiselt nõustun Eva Kübara artikliga aga ma ütleks, et minu jaoks isegi etenduse tempo või mõnes kohas pigem aeglus ja kordamine töötasid sisu kasuks. Kui see tekst oleks sügav ja kordumatu, siis see ei oleks ju 16aastaste suus loomulik. Ja oi kuidas ma nautisin laval olevat pinget. See oli nii päris ja nii õudne ja veidi tuttavlik. Selline tunne, nagu tahaks kohe keset etendust püsti tõusta ja näitlejaid laval aitama hakata. Ja vahepeal sai meenutatud oma noorust. Ja siis hakkas veel natuke õudsem. Sest seal laval ei olnud mitte suur kunst vaid elu ise. Ja selle teadvustamisele töötas kaasa teadmine, et näidend on kirjutatud tõestisündinud loo põhjal. Ja see muutis kusagil kaugel laval esitatu äkitselt isiklikuks.
Üks isiklik märkus ka. Mul on millegipärast eilsest hommikust saati kummitanud järgnev lause/laulurida Hapnikust. "Sest see, kes himustab naist, ei taha mitte teda täita vaid ennast tühjendada."
See oli üks väga vägev tükk. Natuke kurb oli see, et sisututvustuse ja loetud artiklite põhjal oli juba ette teada põhimõtteliselt, mis lugu on ja väga palju sisuliselt uusi/ootamatuid asju laval ei juhtunudki. Jälgitav ja põnev oli aga see õhkkond mille näitlejad laval lõid. Ja see oli tsiteerides klassikuid "rämedalt hea"! Olin sattunud enne teatrisse minekut lugema mitme kriitiku arvamust sellest etendusest ja ma üldiselt nõustun Eva Kübara artikliga aga ma ütleks, et minu jaoks isegi etenduse tempo või mõnes kohas pigem aeglus ja kordamine töötasid sisu kasuks. Kui see tekst oleks sügav ja kordumatu, siis see ei oleks ju 16aastaste suus loomulik. Ja oi kuidas ma nautisin laval olevat pinget. See oli nii päris ja nii õudne ja veidi tuttavlik. Selline tunne, nagu tahaks kohe keset etendust püsti tõusta ja näitlejaid laval aitama hakata. Ja vahepeal sai meenutatud oma noorust. Ja siis hakkas veel natuke õudsem. Sest seal laval ei olnud mitte suur kunst vaid elu ise. Ja selle teadvustamisele töötas kaasa teadmine, et näidend on kirjutatud tõestisündinud loo põhjal. Ja see muutis kusagil kaugel laval esitatu äkitselt isiklikuks.
Üks isiklik märkus ka. Mul on millegipärast eilsest hommikust saati kummitanud järgnev lause/laulurida Hapnikust. "Sest see, kes himustab naist, ei taha mitte teda täita vaid ennast tühjendada."
esmaspäev, 6. aprill 2009
Täna, see tähendab esmaspäeval, oli juba suhteliselt rahulik haavade lakkumise päev. Sellele eelnenu oli aga üks korralik isiklik "hullude päevade" üritus. Suvalises järjekorras kirja panduna olen ma alates kolmapäevast üsna korralikus kontsentratsioonis
* olnud heas tujus
* sellele järgnevalt saanud kaela paanikat ja hädaldamist
* saanud ukse taha saabunud Virkolt šokolaadi ja veidi raha
* kuulanud Bönnu armuavaldusi (küll vähem kui ma oleks oodanud ;))
* solvunud mõned korrad üsna tühistel põhjustel
* söönud sushit, joonud veini ja vaadanud jaapani animafilmide festivali avafilmi
* alustanud uut kudumistööd
* asju ja ennast katki teinud
* tegelenud suure hulgal public relationsi ja inimeste töölevõtuga. Kokkuvõtteks lõppes asi väga positiivselt ja mul on selle üle siiralt hea meel.
* taaskord aru saanud et asjad juhtuvad a.)varem b.)hiljem c.)siis kui nad ise tahavad.. ja nii nagu nad ise tahavad. Ja sellest et ma olen ikka üliemotsionaalne inimene :P
* kohanud oma printsi
* osalenud veel veidi piilukaameravõtetel
* nautinud oma viimaseid "külmapilte"
* saanud teada, et on võimalik et keegi blokkis lihtsalt minu kõned mõneks ajaks ära. I feel scary now:P
* käinud Tartus peol
* olnud purjus ja olnud õnnelik ja olnud kuri
* nautinud ülikevadise ilmaga Tartu Raekojaplatsil hommikusööki
* käinud lõpuks ära Tartu Botaanikaaias, mis oli lihtsalt imetore. Kõik need päevitavad kilpkonnad ja muud toredad loomad ja kaktused mida sai paitada ja troopikataimed jne jne. Soovitan soojalt:)
* käinud parte söötmas ja niisama Tartu peal ringi jalutanud
* pidanud pikki ja veel pikemaid vestlusi Liisaga
* aidanud ajada asju ühe uue väga laheda lühifilmi juures, sinna inimesi kupeldanud ja muidu sel teemal kaasa mõelnud
*kohanud suurt hulka uusi ja vanu sõpru :)
Ja Riina väitis, et täna polnud veel isegi mitte täiskuu. Kevad on vist tõesti siin, Tundub et mahlad juba voolavad;)
* olnud heas tujus
* sellele järgnevalt saanud kaela paanikat ja hädaldamist
* saanud ukse taha saabunud Virkolt šokolaadi ja veidi raha
* kuulanud Bönnu armuavaldusi (küll vähem kui ma oleks oodanud ;))
* solvunud mõned korrad üsna tühistel põhjustel
* söönud sushit, joonud veini ja vaadanud jaapani animafilmide festivali avafilmi
* alustanud uut kudumistööd
* asju ja ennast katki teinud
* tegelenud suure hulgal public relationsi ja inimeste töölevõtuga. Kokkuvõtteks lõppes asi väga positiivselt ja mul on selle üle siiralt hea meel.
* taaskord aru saanud et asjad juhtuvad a.)varem b.)hiljem c.)siis kui nad ise tahavad.. ja nii nagu nad ise tahavad. Ja sellest et ma olen ikka üliemotsionaalne inimene :P
* kohanud oma printsi
* osalenud veel veidi piilukaameravõtetel
* nautinud oma viimaseid "külmapilte"
* saanud teada, et on võimalik et keegi blokkis lihtsalt minu kõned mõneks ajaks ära. I feel scary now:P
* käinud Tartus peol
* olnud purjus ja olnud õnnelik ja olnud kuri
* nautinud ülikevadise ilmaga Tartu Raekojaplatsil hommikusööki
* käinud lõpuks ära Tartu Botaanikaaias, mis oli lihtsalt imetore. Kõik need päevitavad kilpkonnad ja muud toredad loomad ja kaktused mida sai paitada ja troopikataimed jne jne. Soovitan soojalt:)
* käinud parte söötmas ja niisama Tartu peal ringi jalutanud
* pidanud pikki ja veel pikemaid vestlusi Liisaga
* aidanud ajada asju ühe uue väga laheda lühifilmi juures, sinna inimesi kupeldanud ja muidu sel teemal kaasa mõelnud
*kohanud suurt hulka uusi ja vanu sõpru :)
Ja Riina väitis, et täna polnud veel isegi mitte täiskuu. Kevad on vist tõesti siin, Tundub et mahlad juba voolavad;)
neljapäev, 2. aprill 2009
Eile oli üks väga jabur ja täna oli üks ilus päev. Millegi lõpp ja millegi algus. Teadaolevalt minu rolli lõpp PolygonTeatris. Mille algus, seda ma veel ei tea.
Aga nagu on aru saada, siis praegu ongi verevahetuse ja uute otsuste aeg. Igal pool.
Ma ei ole siia ammu kirjutanud, sest mul on ikka veel pooleli reisikiri jaanuarikuisest Egiptuseskäigust. Kunagi saab see siia ümber kirjutet aga otsustasin vahepeal ka muid mõtteid uuesti kirja panema hakata. Huvitav, kas see on kokkusattumus, et see paus just nüüd otsa saab..
Huvitav, kas mul on õnnestunud nüüd lõpuks mingid pusletükid õigetesse kohtadesse saada, et asjad ise toimima hakkaks?
Kuna ma Vennaskonna "Tuled öös" lugu olen juba kusagil siin kunagi tsiteerinud, siis seekord üks teine pala nende repertuaarist.
Aegamööda minutid ju kaovad kõik.
Ära looda, et neid kohtad veel!
Eilsest veidi kahju meil küll olla võib,
parem siiski see, mis ootab eel...
Aga nagu on aru saada, siis praegu ongi verevahetuse ja uute otsuste aeg. Igal pool.
Ma ei ole siia ammu kirjutanud, sest mul on ikka veel pooleli reisikiri jaanuarikuisest Egiptuseskäigust. Kunagi saab see siia ümber kirjutet aga otsustasin vahepeal ka muid mõtteid uuesti kirja panema hakata. Huvitav, kas see on kokkusattumus, et see paus just nüüd otsa saab..
Huvitav, kas mul on õnnestunud nüüd lõpuks mingid pusletükid õigetesse kohtadesse saada, et asjad ise toimima hakkaks?
Kuna ma Vennaskonna "Tuled öös" lugu olen juba kusagil siin kunagi tsiteerinud, siis seekord üks teine pala nende repertuaarist.
Aegamööda minutid ju kaovad kõik.
Ära looda, et neid kohtad veel!
Eilsest veidi kahju meil küll olla võib,
parem siiski see, mis ootab eel...
teisipäev, 31. märts 2009
Aega pole on kevad
On hommik ja lõokesed tõusevad taevasse
On õhtu ja kiivitajad kiuksuvad pimedal põllul
kust kerkib maa uimastavaid aurusid
Aga kuhu jäi päev, kuhu sa ta panid
Mida sa tegid, mida sa mõtlesid rohulible
pimeda mulla seest tõustes
Mida sa arvasid kirju liblikas
sellesse õhuembusesse kadudes
Mida sa öelda tahtsid leppade kuldne tolm
leebe tuulehoo käes
Ütle, mida sa mäletasid mullune kulu
põledes ja valge tuhana laiali lennates
Mida sa mäletasid
Tõnu Õnnepalu
teisipäev, 6. jaanuar 2009
mis on sinu tüvenumber? kümme!
Tänaste poliitiliste sündmuste kajastamisel meeldis mulle kõige enam Kivirähu lähenemine.
Kõige lamedamaks võiks aga nimetada elu24 stiilis eimidagi ütlevaid aga antud juhul tundlike teemadega mängivaid provokatiivseid nö. uudiseid.
Eks näe mis edasi.
--
Toredamaid teemasid kah.
Ühe toreda filmi nägin täna algusest lõpuni ära. Nimelt paar päeva tagasi nägin vaid selle lõpuosa ja juba siis tundus huvitav ja hea stiiliga film aga ma ütlen teile et kui see ikka algusest lõpuni ära vaadata siis on kohe teine asi:P Ehk siis filmi nimi The Heights. Suhteliselt lühike aga hoogne ja põnev teos:)
Kõige lamedamaks võiks aga nimetada elu24 stiilis eimidagi ütlevaid aga antud juhul tundlike teemadega mängivaid provokatiivseid nö. uudiseid.
Eks näe mis edasi.
--
Toredamaid teemasid kah.
Ühe toreda filmi nägin täna algusest lõpuni ära. Nimelt paar päeva tagasi nägin vaid selle lõpuosa ja juba siis tundus huvitav ja hea stiiliga film aga ma ütlen teile et kui see ikka algusest lõpuni ära vaadata siis on kohe teine asi:P Ehk siis filmi nimi The Heights. Suhteliselt lühike aga hoogne ja põnev teos:)
reede, 2. jaanuar 2009
Üleskutse teile kõigile.
Mul on teile uueks aastaks kaks palvet või soovi südamele panna. Ma väljendan end küll malbelt aga mõtlen seda kõike väga tõsiselt.
Palun proovige rohkem öelda "jaa".
Palun proovige rohkem naeratada.
Inimesed ei pane väga tähele oma käitumishoiakuid ja -malle ning armastavad süüdistada tekkinud negatiivsetes olukordades pigem ennast ümbritsevaid tegureid kui tunnistada oma suhtumist. Nagu üks väga tark naine (aka mu ema) on mulle lapsepõlvest saati juba õpetanud "kui on konflikt, siis on mõlemad pooled süüdi". Ja sellest tulenevalt on kõigil osapooltel õigus ja võimalus võtta kätte ja olukorda muuta.
Te ei kujuta ettegi kui palju teie ja teid ümbritsevate inimeste elu võib muutuda, kui te neid kahte palvet täita proovite. See ei pruugi alguses tulla loomulikult ega kergelt aga iga algus on raske. Ja iga positiivne tulemus annab hoogu ühele pisikesele positiivsuskerale, mis lumepallina suurenema hakkab. Ja teil hakkab paremini minema. Ausõna.
Ükspuha, mida te nüüd sellest ülejäänud jutust ka arvasite. Pidage neid kahte soovi meeles ja tehke nendega uuel aastal proovi. Enam paremat mul teile soovida ei õnnestu!
Hoopis midagi ilusat kuulamiseks
Palun proovige rohkem öelda "jaa".
Palun proovige rohkem naeratada.
Inimesed ei pane väga tähele oma käitumishoiakuid ja -malle ning armastavad süüdistada tekkinud negatiivsetes olukordades pigem ennast ümbritsevaid tegureid kui tunnistada oma suhtumist. Nagu üks väga tark naine (aka mu ema) on mulle lapsepõlvest saati juba õpetanud "kui on konflikt, siis on mõlemad pooled süüdi". Ja sellest tulenevalt on kõigil osapooltel õigus ja võimalus võtta kätte ja olukorda muuta.
Te ei kujuta ettegi kui palju teie ja teid ümbritsevate inimeste elu võib muutuda, kui te neid kahte palvet täita proovite. See ei pruugi alguses tulla loomulikult ega kergelt aga iga algus on raske. Ja iga positiivne tulemus annab hoogu ühele pisikesele positiivsuskerale, mis lumepallina suurenema hakkab. Ja teil hakkab paremini minema. Ausõna.
Ükspuha, mida te nüüd sellest ülejäänud jutust ka arvasite. Pidage neid kahte soovi meeles ja tehke nendega uuel aastal proovi. Enam paremat mul teile soovida ei õnnestu!
Hoopis midagi ilusat kuulamiseks
neljapäev, 1. jaanuar 2009
01.01.09
Minu selle aasta õnn näeb siis välja selline. Tõlgendusi? ;)
Ja veel, midagi teile mõtiskluseks uuel aastal:
http://www.tartu.ee/taheklubi/numeroloogia/?mood=1
Tellimine:
Postitused (Atom)