On olnud hea päev!

Määratledes päeva kestvuseks aega ärkamisest magamaminekuni, mis on tänase päeva puhul kella ühest päeval kuni ennustatavalt natuke pärast kella nelja öösel, on tehtud tänase päeva puhul vähemalt kolm head asja.

1. Käidud elu esimeses autosõidu tunnis ja see suuremate vigastusteta läbitud. Mingi ime läbi isegi kiita saadud ja ise olukorda nauditud.
2. Vuugitud oma elu esimene sein. Samuti suuremate vigastusteta ja kergelt isegi olukorda nautides.
3. Oldud Ketterikal Kosel. No see ei vaja selgitamist. Samas olen välja töötamas teooriat, et Kosel elavadki ainult toredad inimesed.. vähemasti nii palju kui mina tean. Kahest mulle piisab küll:P

Vanematekal käimine ja teadmine et uuel aastal õnnestub oma silmaga Cirque du Soleil'i näha kuulub kah kindlasti heade asjade hulka kuid kummagi nende heaks ma just ise paljut pole teinud.

Uusi asju õppida on tore.

Igal juhul rahulolev Rahel soovib head ööd!:)


Unelauluks:
Mika - Happy Ending

Nädal aega tagasi ei teadnud ma veel paljut..

.. huvitav mida ma nädala aja pärast tean?

Britney - Gimme more

Tõde on terapeutiline

Mingil salapärasel põhjusel ei saanud ma tükk aega oma blogi näha, nüüdseks on sellega kõik jälle korras, mis tekitab ka suurema tahtmise blogida. Õigemini, kohustuse, arvestades mu viimasel ajal eriti halvenenud mälu.

Viimasel ajal avastan end tihti ebamugavatest olukordadest, millesse ma end ise pannud olen, selleks et näha mismoodi ma neis käitun. Kui väliste tegurite poolt tekitatud adrenaliini hulk on väheseks jäänud, siis tuleb ise puudujääk tasa teha. Minevikus sobramine on alati tülikas tegevus aga öeldakse, et kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta. Ja veel sedagi, et probleemi tunnistamine pidavat olema esimene samm selle lahenduse poole.
Vaatamata kartusele, tahan ma vähemalt proovida. Kuidas see kõik välja tuleb, saab ainult tulevik näidata.

Eelnev oli palju tarku sõnu ehk teooria.
Praktika näeb välja nii:
Minevik: Wales ja hulk erinevaid töötubasid; PÖFF, tore külaline Kreekast ja mõned toredad filmid; noorte etlusvõistluse hindamine; poe avamine Kristiine keskuses jms
Tulevik: silmaoperatsioon homme hommikul, mõned etendused, jõulude pidamised, aastavahetus Võrumaal ja võib-olla veel mõni üllatus teile;)

veel üks mõttetera

... aeg-ajalt on mulle, kui kergelt vooluga kaasa minevale tüdrukule tarvis meelde tuletada ka seda, et kõigega ei pea nõustuma lihtsalt sellepärast, et huvitav oleks teada saada, mis siis saab kui ma jah ütlen...

lihtsad asjad on keerulised


ja meeraki on parim kurguravim:)

viimased 2 nädalat

... on möödunud kiirelt aga toimekalt. See on täiesti uskumatu, mida kõike ma vahepeal olen näinud, teinud ja tundnud. Aga nii ongi hea :) Siin on märksõnad kõige meeldejäävamast:

• FT etendus Tõstamaa koolis ja kool ise. Ei te ei kujuta ette, mida kõike võib üks vanast mõisahoonest tehtud kool endas sisaldada. Üheks näiteks on nõiaring algklasside klassi laes ;)
  

• Võru Harrastusteatrite festival - üllatas seekord hea keskmise tasemega. Etendusi, mille ajal ma proovisin magama jääda, oli ainult üks. Selle eest eriti positiivselt välja paistnuid aga mitmeid, eriti tooks välja Võru Teatriateljee "Võrumaa rituaalid" (Tagamets lihtsalt oskab hingega asju teha), Haapsalu Randlase "Meretagune asi" (veel üks otse südamesse tükk) ja TÜT'i "Sortsid" (miskipärast seostus mulle selle etendusega Tallinna Linnateater. Mulle on alati stiilipuhtad asjad meeldinud). Mõnus oli ka esimese õhtu jämm ja teise õhtu unelaulud, milles mõlemas oli süüdi hea sõber Marko oma kitarriga.
  
• FT koolitus Viljandis. WOW effekt. Sain asju iseendale selgemaks, tervendava saunaelamuse ja ühe sõbra juurde. Ma ei oskakski rohkemat tahta. Pärast sauna olin kaks päeva täiesti positiivse naiivsuse lainel, siis tuli korraks tagasilöök (nagu narkomaanidel ikka ja ega see saunapilvikki päris niisama asi olnud) aga sealt edasi on läinud tõusude ja langustega ikka positiivsuse lainel. Selline tunne on, et ma olen nüüd jälle terve/tervik, olgu et ma vahepeal arugi ei saanud et ma seda ei ole.
• FT etendus Urvastes. Kõik need karakterid (tegijad ja publik ja kõik). Suur hulk erinevaid Urr-effektisid.
• "The Flight of the Conchords". Ma lihtsalt ei suuda ära otsustada, kumb neist tüüpidest mulle rohkem meeldib aga kõik keda huvitab muusika, peaks seda sarja nägema!!!

Kokkuvõtvalt - nii hea on uusi asju näha ja teha ja proovida ennast ületada ja pooleldi õnnestuda aga pooleldi ka mitte ja siis jälle proovida ja rääkida ja kuulda ja kuulata ja lihtsalt olla... õnnelik.
Kodus on hea:)

p.s. nüüd ja edaspidi, lühend FT tähistab foorumteatrit
p.p.s. ma kohe naudin neid kirja- ja lausestusvigu, mis seekord kirja said pandud. kui te millestki aru ei saa, ju siis polnudki tähtis :)

mõtelda on mõnus...

...arutada, kuulata, väita, vastanduda, nõustuda, eksida ja kõigest loobuda.

...julgeda öelda, mis mõttes. Olla sõber, olla vaenlane.

...omamoodi on õige ütlus, et "valust tunned, et oled elus". Ebamugavused panevad meid liigutama.

...olla päris. Tahta olla päris. Julgeda olla päris.

Olla mina.

?

Ikka samadel teemadel.
Mis on kodu? Kus on kodu? Kus on kodukoht?
Ma ei uskunud, et selle ära oldud ajaga suudan suhteid kaotada. Mina olen ju ikka mina ja teie olete ikka teie. Aga ma ei mahu enam kuidagi teie maailmasse ära nii nagu enne. Ja see ei käi kõigi kohta aga enne igat sammu võtan ikka julgust kokku, et ei tea kas nii tohib ja on sobilik ja kas ma üldse ikka olen veel nii palju sõber.
Tundub et olen siiski rohkem tulnukas kui oma.
Aga aitäh minu pisikesele perekonnale ja foorumgrupile sõbraks olemise eest. Ketter on ka muidugi asendamatu.

R?

kodu?!

Nii. Tere. Olen tagasi kodus, Eestimaal. Tore on siin olla, hea on näha sõpru, sugulasi, tuttavat ümbrust. Ümberringi on kõik jälle sama, aga kuna mina olen vahepeal hoopis mujal ära käinud, siis on veidi naljakas tulla tagasi samasse punkti, kust 6 kuud tagasi lahkutud sai.
Kui ma laupaöösel, pärast kohvritega koju jõudmist, kella kolme paiku vanast harjumusest Stockmanni juurde burksi ostma läksin, suutsin saada kaks esimest šokki. Esiteks jõudis mulle kohale kui külm tegelikult on, sest samal päeval Kreetal olin veel õues ringi jalutanud särgiväel. Teiseks leidsin aga midagi, mille olemasolu võimalikkuse olin jõudnud täiesti ära unustada, sest Kreetal sellist nähtust lihtsalt ei olnud - purjus ja lällavad noored. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei tunne ennast siin nende keskel hästi. Noh mõne aja pärast harjun muidugi ära aga... Nimelt seal, kust tulen, usaldasid inimesed teisi palju rohkem. Normaalne oli jätta autouksed lukustamata, kott klubis korraks valveta jms, sest tegu oli nii väikse kohaga et kõik nagunii teavad kõiki ja kreetalane ei varasta. Ainsad, kelle eest asju hoidma pidi olid teised turistid ja immigrantid. Ja see, et hilisel tunnil üksi ringi liikumine mingil moel üldse ohtlik võiks olla meenus mulle samuti alles siia tagasi jõudes. Kolmas šokk oli hinnatõus aga noh selle vastu on keerulisem protesteerida. Hoopis rohkem häirib mind rumal seadus, et pärast kella 20 enam alkoholi osta ei saa, mis nagu kohustaks juba hommikust saati ette mõtlema, kas õhtul võib tulla tuju klaasi veini või õlle järele. Millegipärast on mul tunne, et hulk pubide/baaride/restoranide/klubide jms pidajaid siiski rõõmustab selle seaduse üle. Noh las ta jääda. Eestlased juba on korralik, reegleid järgiv rahvas, kes koduseinte vahel neidsamu reegleid maapõhja kirub. Ja pange tähele võimul ei ole enam ammu mitte võõrvõim, kelle seaduste täitmine ellujäämiseks hädavajalik oleks, vaid need on meie omad inimesed, kes teevad ettekirjutusi, millest kasu saavad vaid nemad ise.
Need olid esimesed mõtted, mis koju jõudes peas keerlema hakkasid, ehk esimesed teravad erinevused võrreldes sellega, kust tulin.

Laurile: ütlen siis kui midagi öelda on ja nagunii sind lennujaamas näha ei olnud!

Vähem loba, rohkem tegusid.

Aga väga armas sinust Lauri, et meeles pead. Olen jah jätnud blogitamise üsna unustuse hõlma ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on lihtsalt tõesti nii kiire ja nii vähe võimalust netti sattuda, et sissekanded jäävad harvemaks, teiseks on aga tegu natuke liiga avaliku tekstiga, et kõike, mis siin juhtub kirja panna saaks.. Ja ei, ma ei ole omale Kreeta meest leidnud, kui te nüüd seda arvate:)

Mis ma siis olen teinud: hulka ekskursioone, infotunde ja transfeere, väljas käinud mõned korrad, ühel väga-väga toredal kontserdil käinud ja üritanud igasuguste kohalike jamadega hakkama saada. So far, so good. Lisaks sellele olen vahepeal langetanud otsuse, et talvituma tulen ikka tagasi teie sekka, ehk et kui ma 20. okt Talna lennujaama satun siis olen mõni aeg ikka jälle nähtaval.

Praegu istun toas, kus on veidi jahedam kui väljas (varjus on meil ikka veel konstantne 35) kuulan Ibrahhim Ferreri plaati, mille mõned nädalad tagasi Haniast soetasin (tegu on Buena Vista Social Clubi kunagise liikme lauludega) ja naudin nö vaba päeva. Ja mõni aeg tagasi jõudis mulle kohale, et tegelikult elan ma praegu sedasorti elu, millest olen kunagi unistanud. Problemad ja stressid on igal pool aga tore on selle keskel teadvustada et tegelikult on kõik hästi. Ma loodan et teiega ka. Ja kui te mulle mingil salapärasel põhjusel varem külla ei tule siia imeilusale saarele, siis hiljemalt oktoobris-novembris jälle näeme;)

Ja selgituseks: siin ülal on mõned pildid minu teisest kodust siin saarel;)

Igatsen:

• Tartut
• V6rumaad
• S6PRU!
  

ilmestamaks..

Ma tean kyll, et te juba pikemat aega minult pilte ootate aga siin lihtsalt on internetiga nii nagu on ja mul ei ole v2ga v6imalust k6iki oma umbes 400 pilti internetti laiata. No eks me n2e, ehk yks p2ev juhtub veel imesid. Senikauaks teile m6ningad n2idised siinsest elust: sellest, milline vaade meie uuest kodust Rethymnonis avaneb; ilusast saarest nimega Gramvousa; kohalikest kassidest ja saare l6unakaldal asuvatest kyladest ning sinna viivatest teedest:)

Kuidas meie Margitiga omale kodu rajasime.

Sellest kui ma siia soojale saarele tulin on nüüd möödas juba üle kuu. Ajaarvamine on küll sassi läinud ja ega suurt tähtsust olegi. Tsiteerides ühest toredast multifilmist notsut, kes on koos karupoeg Puhhiga jänesel külas „meil on aega kuni reedeni!“. Ja eks ta suhteliselt nii ongi kuna grupid vahetuvad laupäeval ja meie ajaarvamine käib pigem selle järgi. Aga praegu on aeg küll jubekiirelt läinud. Alles nüüd hakkavad tekkima esimesed natuke vabamad hetked, päevad mil ei pea tõusma mitte kell neli või seitse hommikul vaid alles siis kui esimene klient helistab jms. Omal käel ümberringi vaadata ei ole veel väga jõudnud. Teate ju küll kuidas mulle hulkuda meeldib. Aga mida sa turismilinnakus ikka hulgud ja lõunapoole minek nõuaks autojuhtimisoskust. Mis tingib ka minu seekordse blogi pealkirja. Nimelt on jõudnud kätte hetk, mil mul on au teile tutvustada oma teistpoolt. Kuna minul autojuhiload puuduvad, siinkandis ringi liikumiseks on nad aga suhteliselt hädavajalikud, siis liigun enamasti igal pool koos kalli kolleegi Margitiga, kes lisaks kõigele on ka suurepärane taksojuht. Ja me teeme kõike koos. Esiteks seepärast et me lihtsalt oleme igal pool koguaeg koos ja teiseks sellepärast et umbes pooltes asjades oleme me ülimalt sarnased, mõtleme ühtemoodi ja meile meeldivad samad asjad. Näiteks riidepoes on meil ülimalt kasulik koos liikuda, et mitte sarnaseid asju osta ja sama kehtib ka restoranides. Õnneks on siiski ka see teine pool asju, milles me mõtleme ja suhtume asjadesse kapitaalselt erinevalt (selle hulka kuulub ka meestemaitse). Pärast kuud aega Hanias elamist oleme aga koos Margitiga kolinud Rethymnoni, et olla siinsetele klientidele lähemal. Meil on pisike aga kena appartment ühes toredas Rethymnoni eeslinnas, millele kõik eluksvajalik on lähedal (meie lemmik kohvik, hotell, normaalne pood ja tore klubi). Ja nii me olemegi end siin vaikselt sisse seadmas ja kodu rajamas. Mina tegin ükspäev pannkooke ja kana ja Margit oli eile öösel koristada hullunud, nii et peaaegu nagu päris:)
Aga kui kellelgi veel peaks tekkima vastupandamatu soov mulle siia mõni päriskiri saata, siis siin on minu uus aadress:
Samou 4,
74100 Platanes,
Rethymno,
Creta, Greece

Olge siis aga tublid edasi!:)

Aga yldiselt on l6unamaine temperament tuntav. Mul pole vist kunagi olnud nii palju emotsionaalseid k6rg- ja madalhetki nii lyhikese aja jooksul. Yhte p2eva mahub ylim rahulolu ja t2ielik paanika. Ja nii iga p2ev. Sellest ka minu eelmine sissekanne. Aga "siga siga" hakkavad valdavamaks muutuma ikka positiivsed asjad. Ja need on ju ka need, mis meelde j22vad l6puks. Ma olen loomult optimist ja kuigi on lyhikesi perioode, mil ma tervet maailma maap6hja v6in kiruda, usun siiski et inimesed on ilusad ja head. Ja et maailma mitmekylgsus on see mis v6lub. Ma tahan loota et ma j22n nii m6tlema ka 10-20 aasta p2rast ja ei jookse kinni muudesse p6him6tetesse kui ainult sellesse yhesse - olla k6igele avatud.
Kohapealsest elust veel niipalju, et v2hemasti siinne p6hjakalda loodus on kyll omamoodi v6luv. L6unapoole s6ites l2heb v2ga m2giseks k2tte ja ilmselt v6tab aega enne kui sellega rohkem harjun. Aga midagi siin aedades l6hnab v6rumaa moodi ja loob koduse tunde. Apelsinisalud on p6hjamaalasele samuti elamuslik.
T2na saabub kolmas grupp. Eks n2e, mis edasi. Usun helgesse tulevikku:)

just a note

Mul on m6neti siiski tunne, et sellist tood peaksid tulema tegema inimesed, kel on rohkem vanust, elukogemust ja selgroogu. Igatahes kui ma eestisse tagasi j6uan olen ilmselt 10 aastat vanem.

Relax, take it easy...

10.05.07
Ei, kulla Lauri, see et blogis vaikus valitseb, tähendab tegelikult ainult seda, et päriselt raban ma asju teha nagu loom ja ei oma üldse aega netti külastadagi. Nüüd tekkis aga õnneks võimalus võtta hetk, et ka teile oma tegemistest pajatada.
Vahepeal on juhtunud muidugi paljut, sest iga päev on olnud täidetud erinevate ülessannetega ja tegemistega, kõigepealt et valmistuda esimese grupi tulekuks ja seejärel et nende siinviibimine võimalikult meeldivaks muuta. Kuna kõik kohalik on veniv ja hajus aga inimesed eestist armastavad täpsust ja konkreetseid asju, on siinne suhtlemine omamoodi keerukas.
Lühidalt tagasivaates. Käisime enne esmese grupi saabumist üle vaatamas ekskursioone Samaria mäekurus (16 km jalutuskäiku mööda mäekuru. Mõjuv, aga mitte igaühele.), Santorinil (imekena saareke, aga kuna sattusime sinna päeval mil terve aeg sadas nagu oavarrest, nägime vaatamisväärsusi kahjuks vähe) ning Knossoses ja Iraklionis (põhjalik ekskursioon Euroopa esimeses kuningapalees ja seejärel veidi vaba aega vaadata ringi saare pealinnas, mis on samuti omamoodi ja siiani väga meeldiva mulje jätnud). Age käis veel tutvumas Elafonissi ja Hania linnaekskursiooniga ning Gramvousa jäi meil üldse nägemata, kuna paate sinna enne meie esimese grupi saabumist ei läinud. Öö enne esimese grupi saabumist tegelesime veel viimase üldise info kõigile kättesaadavaks muutmisega ja siis juba oligi esimene grupp käes, rutem kui oskasime oodatagi:P Järgneval päeval pärast grupi saabumist oli juba esimene ekskursioon Knossosesse, mille sõidu ajal rääkis Age juttu, ning mille kohalikku giidi tõlkisin mina. (Siin on seadus, et arheoloogilistes paikades tohib ekskursiooni läbi viia ainult kohaliku giidi abil.) Esmaspäeval sõitsin koos soovinutega Gramvousale, kuid meid majutati vene giidi bussi, kes sõidu ajal mikrofoni oma teksti rääkis, ning kuna eestlased tema juttu enamikus mõistsid, jäi mul hiljem juurde rääkida vähe. Veidi ka kohast. Gramvousa on väike mägine saareke Loode-Kreetal, mis on kuulus oma veneetsia ajast (loengu Kreeta ajaloo kohta pean teile heameelega mõni teine kord) pärit kindluse varemetega. Kui Kreeta oli Türgi võimu all oli see üks väheseid kohti, kus kreetalased vabalt elasid, ent kuna nad olid muust maailmast isoleeritud, hakkati leiva teenimiseks piraatideks ning tänapäevani käib ringi jutt saarele peidetud suurest piraatide varandusest. Meie giid toonitas meile enne bussist lahkumist samuti, et kõik mis me saarelt leiame ja on ajaloolise väärtusega kuulub Kreeka riigile. Koht ise on tõesti kena ning sama ilus on laguun, millele pärast saare külastamist päevitama sõitsime. Päike otsustas muidugi selleks ajaks pilve taha minna, aga koht ise oli sellegipoolest nauditav ja rahulik ning kokkuvõtteks läks ekskursioon seekord üsna lihtsalt. Saarelt tagasi tulles selgus aga, et järgmisel päeval olen ma tegemas ekskursiooni ka Santorinile. Valmistasin siis Gramvousalt tagasi jõudes ette nii palju kui jaksasin, aga kuna bussi peale korjati mind hommikul viie paiku, üritasin jätta aega ka magamiseks. Ja see oli tark tegu, sest ma arvan, et järgnev päev oli kõige hullem, mis mul siiani on olnud sel saarel. (Üks teine kandideerib veel, aga ma arvan et Santorini on siiski Top 1.) Hommikune pick-up (ehk reisjate korjamine bussile) läks okeikalt aga edasi selgus, et hulk asju on korraldamata, sassis, et ma mingitest paberitest ja asjaajamisest midagi ei tea ning ma kartsin koguaeg, et jõuan merel nii kaugele, et kaotan levi ega saa enam kellegagi konsulteerida. Kokkuvõtteks asjad siiski peaaegu laabusid. Mõned segadused lähevad veel selgitamisele kui järgmine kord sinna ekskursioonile lähen aga enamik õnneks õnnestus. Minu isiklikele jamadele lisandusid muidugi inimeste maha jäämine bussist, väga äärepealt jõudmine tagasi laevale, lapse vanemate kadumine jne jne. Ühel hetkel keset päeva, kui mul oli vaba tunnike, leidsin end siiski rahulolust, istumas ühe toreda kohviku nurgataguses, nii et kliendid mind silmata ei saanud, kuulates James Browni, nautides vaadet merele, oma jäätist, kreeka kohvi ja kena teenindajat ning tundes adrenaliinilaksu järgset õnnetunnet. Koju minnes lisandus muidugi veel pisiapsakaid nagu näiteks, et buss sõitis hotellist mööda või bussi tagaotsas oli siga (miski seal tegi valju röhitsevat häält, kui ma klientide palve peale uurima läksin, mis valesti on ja arvake kas ma ehamatasin või jaa. Hetkeks kangastus Baskervillide koer pimeduses:P) Oli tore pikk päev. Kolmapäeval sain õnneks pikemalt järgi magada ning õhtul läksime Hania linnaekskursioonile. Öösel sõitsin jällegist koos inimestega, kes elavad kaugema linna tagumises osas, nende hotelli ja jäin sinna ööbima, et täna hommikul kell 5.20 asuda uuesti inimesi sealtpoolt bussile korjama. Ees seisis Samaria ekskursioon. Kui välja arvata pisiasi, et ma alustuseks mingil meeltesegadushetkel lasin klientidel kuru sissepääsust hoopis veidi kaugemale jalutada, läks muu suht hästi, arvestades vähest ettevalmistus- ja uneaega, mis mulle jäi. Ning mulle tundus et inimesed, kes sinna olid tulnud said oma elamuse ning neil oli hea meel, et nad selle maa läbisid. (Uskuge mind, see on üsna ainukordne elamus!)
Praegu ongi neljapäeva õhtu, olen jõudnud Samariast tagasi, kõhu täis söönud ja vajun ilmselt kohe magama. Aeg on siin jaotunud uneajaks ja tööajaks. See tähendab siis et on kas üks või teine. Vahepeal ma kahtlen kas ärkamisaegki nende vahele jääb. Ajuti on raske aga mida rohkem ma kogemusi saan, seda kergemaks läheb. Ning on hetki, mil ma mõistan et mul on väga vedanud just praegu just siin olla. Ma arvan, et mul on kohe väga-väga vedanud. Mul on hea meel, et te mulle ikka kirjutate siia või sõnumineerite aeg-ajalt ja ma püüan jõudu mööda teile ikka oma tegemistest teada anda kuigi see praegu veel keeruline on. Mul on teie kõigiga kah ikka väga vedanud! Aitäh!

appi!

Ysna r6ve on kuulda siukseid uudiseid kodumaalt olles ise eemal ja saades vaid pealiskaudset infot. Vaatame 6htuti CNNi, lootes/kartes sealt klippe leida ja yritame hoida yhendust l2hedastega. Kujutan ette 2revust linnas.
Olge nii kenad, andke ikka teada kui miskit suuremat toimub! Ja hoidke ennast! Ma tahaks, et mul oleks koht kuhu tagasi tulla.

Miljonimängu küsimus: kes on kolm tuntuimat eestlast Kreetal?

26.04.07
Täna käisime teist päeva hotelle üle vaatamas. Sihuke tunniajane peatus igas hotellis, et ringi vaadata ja hotelli kohta käivat infot koguda. Eilne päev kulges peaaegu okeikalt kuna hotellid asusid sama tee ääres ja enne minekut näitas üks sõber meile nende asukoha kätte. Tänane päev aga kuulus meisterorienteerumise peale. Esimesse hotelli jõudsime tund aega hiljem kokkulepitust ja kokkuvõtteks ei jõudnud vist ühtegi kohta otse sõites. Tiirutasime aga mööda väikseid teid ringi ja ajasime lambaid eest. Teine päeva märksõna oli pendeldamine. Sama teed mööda edasi-tagasi sõitmine (kuna olime sihtkohast mööda põrutanud) ja mitte mõningaid meetreid vaid kilomeetreid. Päeva tipp oli ka see, kui oma linna teeotsast mööda sõitsime ja siis teiselt poolt linna sisenedes ära eksisime.. Üldiselt oleme aga enamiku kreetalastest, kellega kokku oleme puutunud, ilmselt üsna hulluks ajanud oma järjekindluse, perfektsionismi, kiirustamise ja enesekindlusega. Usun et varsti teavad ja põgenevad meid nähes enamik koostööpartnereid, kelle jaoks asjade normaalset kulgu iseloomustab väljend siga-siga (aeglaselt, rahulikult). Meil on aga kiire, me tahame tarvilikke asju kohe ja enamasti ei kannata vastuvaidlemist:P
Aga siiamaani on veel tore. Muidugi on veidi väsinud olemine aga tundub et saame esmaülesannetega hakkama. Kui grupp saabub, läheb ilmselt hullumajaks! Üsna tore saab olema viia gruppi kohta, kus ise pole kunagi käinud:P

oijjeeebusküll

23.04.07
Noh onju. Internetiga on siin lood kehvad, sellepärast ka blogi täitub harvem. Üritan teid siiski oma eluga miskitpidi kursis hoida. Täna tundsin end üks hetk juba hetk päris hästi. See tähendab, et ehk hakkab hing ihule järele jõudma ja väsimus taanduma. Tegelikult muidugi on ikka veel liiga palju infot lühikese aja jooksul. Vahelduseks töötab praegu pea kõigest jõust ja emotsioonid jõuavad ehk hiljem järele. Aga see selleks. Meie sõber koostööfirmast orgunnis meile selle slovakia tüdruku, kes tema heaks töötab ja rendiauto üheks päevaks nii et kogu päev kulus mööda saart ringi sõitmise peale. Too neiu on lisaks Kreetale ka mujal reisiesindajana töötanud ja oskas väga hästi meile selgitada ümberringi toimuvat. Suur hulk päevast kulus mägedes sõitmisele, mis oli omamoodi kogemus. Kogu tee oli üks suur hulk s-kurve, ilusaid vaateid ja lambaid keset teed ning lõunarannik oli väga maaliline. Kokkuvõtvalt oli reis väsitav aga ülimalt hariv. Annan teada kuhu pildid üles saavadJ
Kohaliku firmaga on olukorrad sama segased kui saabudes ja me oleme kergelt nõmedas olukorras, sest meilt tahetakse paljut selleks tingimusi loomata. Noh raske õppustel, kerge lahingus nagu ikka.

Party every night!

22.04.
Alkohol on saatanast! Ei, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Eile hommikul tegime kontoris veidi tööd aga kuna keegi suurt meie tegevusest ei hooli ja millestki midagi ei tea ning kolme ajal pidime ühe koostööfirma tüübiga appartemendis kohtuma, ei saanud just palju tehtud. Kohtusime tarviliku inimesega ja ajasime juttu.. maast ja ilmast ja siinsest olemisest aga ei midagi töiselt asjalikku. Selle eest saime järjekordse kutse õhtusöögile. Ja ära öelda on siinkandis ju ebaviisakas. Üheksa paiku oligi tüüp meil järel ja sõitsime Haniasse restorani. Meiega koos oli ka üks Sloveeniast pärit tüdruk, kes nüüd juba mitmendat aastat Kreetal elab. Õhtusöök oli väga tore, sest saime igasugu omapäraseid roogi ja kohalikku veini proovida ning kuulsime palju kohalikust kultuurist ja suhtumisest ja sellest kuda kohalike arvates asjad tegelikult käivad. Pärast õhtusööki viidi meid kohalikku klubisse kuulama kreeka ja kreeta muusikat. Ahjaa kokteile tehakse siinkandis suhtega 2/3 alkoholi ja 1/3 pikendajat. Meie sõber selgitas küll erineva kandi muusika erinevusi aga mul läheb nende mõistmiseks ilmselt veel mõni aeg. Seejärel viidi meid klubisse diskensile, mis oli omapärane selle poolest, et olime ühed vähestest, kes seal tantsisid. Enamik klubi seisis püsti ja jõi oma alkoholi ja ehk veidi rääkis, sest muusika oli siiski valju. Mõlema klubi kohta öeldi, et see on viimane õhtu kui need lahti on, sest hooaja saabumisel avatakse uued klubid ranna ääres kuna inimesed kolivad sinna. Viimane koht, mida too õhtu külastasime oli klubi, mida hüütakse Flowershop’iks. Põhjusega. Millegipärast oli seal komme, et näitsikud jagasid laiali kandikutel nelgiõisi ja siis inimesed pildusid üksteist nendega. Ja nii koguaeg. Ühe õhtu jooksul kulub seal ilmselt tohututes kogustes lilli. Õhtu lõppes minu katkise huule ja kreeka meeste temperamendi tunda saamisega. Ma loodan et oskan teiste vigadest õppida:P The rest is history. Vähemasti siiani võin kinnitada et sellelt saarelt ma küll omale meest ei leia. Eesti mehed on ikka kuidagi armsamad, kuigi nendega tegelemine võtab võhmale.

Tere minu uus elu.

On minu esimene hommik Kreetal. Margit (töökaaslane) võtab veel soojast voodist viimast aga mina tõusin varem, et teile kirjutada (või noh nii palju varem kui kaks sissemagajat teineteisest varem saavad tõusta). Istun väikese laua taga köögis, söön hommikust ja üritan meenutada, mis möödunud 48 tunnist teid enam huvitada võiks. Laevaga Helsingisse minek oli juba peaaegu eimidagi. Raheli esimene lennusõit oli tore. Üüratu hulga pagasiga liiklemine oli muidugi omaette nali nagu ka minu esimene turvakontroll lennujaamas. Kõik läks muidugi hästi, kuidas teistmoodi saakski. Kreetale jõudes oli firma manager meil vastas, et pagasit ja meid kõigepealt appartementi ära majutada ja seejärel kontorit näidata. Elame kontori lähedal Kalamaki piirkonnas, mere äärest nii 500 m kaugusel. Tänavad on siin kitsad, õues on kuulda kanu, kukke ja lambaid, appartement on rõske (küttesüsteeme siinkandis majadesse ju ei ehitata) aga väljast näeb kõik kena ja lõunamaine välja. Vähemasti minu kogenematule silmale. Jah, elamine on siin kallis. Käisime eile korraks poes ostes võileivamaterjali jms ja kulutasime kergelt ära peaaegu et 20 euri. No eks me näe, kuda edasi. Praegu oleme ikka veel isegi suht turistid ja alles õpime kuda siin hakkama saadakse. Eile õhtul viidi meid Haniasse õhtust sööma ja jalutasime veidi niisama mööda linna. Tõesti kena linn. Ja kõigile neile, kes on mõelnud mulle külla tuleku peale, võin nüüd kindlalt öelda, et kutsun teid, sest siin korra ära käimine on ennast väärt. Einestasime koos siinpoolse manageri ja veel ühe siin korraks oleva rootsi giidiga ja õhtu möödus väga meeldivalt. Õhtu lõpuks toodi kõigile lauale proovimiseks pits rakit. (Kohalik popp alkohoolne jook, mis maitselt meenutas konjakit. Valmistatud väljapressitud viinamarjade jääkidest.) Mõjus kiirelt:P Ahjaa, ühe väga ilusa komplimendi olen kah juba saanud. See tüüp, kes meiega siin tegeleb ja kunagi ammu ka töövestlust minuga pidas rääkis autos mingi hetk inimestest ja nendega suhtlemisest jms. Ja ka sellest, et kui ta uusi giide valis, siis cv’de järgi vaadates olin mina pingereas viimane tänu oma noorusele ja kogenematusele aga pärast vestlust olin kindel esimene. Et ta teab, et mind tuleb välja koolitada ja mul saab alguses kah igasugu asju juhtuma aga et tal on minusse usku. Seda oli julgustav kuuldaJ
Üldine olemine on väsinud ja siiski veel ettevaatlik. Samas, kes ütles et maailma vallutamine lihtne peab olema!:)

Loen päevi, varsti minuteid..

.. hirmu, paanika ja ootusega. 20. apr. lendan Helsingist Haniasse. Kui te arvate, et ühel noorel tüdrukul on lihtne minna teise Euroopa otsa tegema tundmatut tööd, võõraste inimestega, samas täit vastutust kandes ja üritades kõigest väest vastata tööandja ootustele, siis te eksite rohkem kui rämedalt. Juba praegu vaheldub närvilisus väsimusega (sest asju mida teha ja inimesi keda veel näha on lõppematu hulk) ja emotsionaalsusega (tingituna kahest eelmisest). Õnneks pole ma veel päriselt teadvustanud seda, kui üksi ma seal olema saan. Muidu istuksin ainult emotsioonis kinni. Ja õnneks on ka muud tegemist Kreetaks ettevalmistumise kõrvalt, mis tähelepanu kõrvale juhib ja sotsiaalsena hoiab. Ma ju tean, et tegelikult ongi kõik hästi, sest sellist võimalust ei anta paljudele, ja nagu mu ema täna arvas "kui ma seal hakkama saan, siis ma saan kõigega hakkama". Mul on lihtsalt alati olnud võõrastes töökohtades raske õppustel ja kerge lahingus ja ma näen et lähim kuu aega ei saa olema erand. Lihtsalt.. kui te mõtlete mu peale vahepeal või niisama.. kirjutage mulle.. meil või sõnum või midagi.. See saab mulle väga tähtis olema. Mina omalt poolt üritan teid blogi abil kursis hoida, kuigi esialgu ei luba, sest töö võtab ilmselt peast ja jalust. Aga teadke, et mina mõtlen teie peale nagunii koguaeg. Ja ma tahaks teada, kuidas teil läheb ja mis te teete ja kuidas ilm on ja mis vahepeal juhtunud..

Eh, niipalju siis sellest. Lähen nüüd teen omale järjekordse kohvi ja asun ettevalmistustega tegelema:)

Ja veel üks pisiasi: Tartu muusikud ON põnevad!

Arendan teooriat, et kui naise tähelepanuvajadus ära rahuldada, siis on ta üldiselt kah üsna ära rahuldatud. Probleem on aga selles et naiste tähelepanuvajadus on lihtsalt väga kiirelt kasvav ja ülimalt laiahaardeline.

Naised, kommenteerige!

õpin iga päevaga...

...inimesi, suhteid, ajalugu, kultuuri, iseennast. Sellega olengi tegelenud kogu selle aja mil siia jälle kirjutanud pole. Uudishimu on valdav. 100% elu.

..Only the curious have, if they live, a tale worth telling at all..

Eelmise postituse kirjutamise ajast on juhtunud palju.

Keegi ütles mulle hiljuti taas, et küll ma ikka teen paljut. Tegelikult oskan ma lihtsalt halvasti "ei" öelda. Ja usun seda, et mis ei tapa, teeb tugevamaks või vähemasti õpetab, kuidas tulevikus sarnastest olukordadest välja tulla. Kuidas saakski "ei" öelda, kui nii palju toredaid asju võib juhtuda vastupidi talitades.
Leidsin hiljuti uue sõbra (täpsem on vist öelda, et soojendasin tutvust vana tuttavaga). Nii põnev on inimesi tundma õppida. Vestlesime pikalt ja mulle tundus et olime teineteise vastu ausad. Rääkisime, mis mõtteis oli ning jätsime rahule teemad, millest teine ei tahtnud rääkida ja mis kumbagi ei puudutanud. Jah, sellest eimillestki saingi oma positiivse emotsiooni. Ja et kõik tundus tore ja hea olevat, lasin end veidi lõdvemaks ja tundsin natuke aega naisena. Emotsionaalse ja natuke enesekeskse isendina. Kuni kuulsin negatiivset uudist, mis mu helge maailma ümber keeras ja tänu kaitsetule olekule üsna korralikult segamini raputas. Ma ei taha sellest lähemalt rääkida, ütlen vaid, et see on seotud kõige kaduvusega siin maailmas. Ja šokk oli tuntav.
Täna läksin õue, plaaniga minna jooksma, et füüsiliselt kurnates mõtteid mujale viia, kuid kuna tee polnud hea, kujunes see siiski jalutuskäiguks. Jalutasin oma lemmikkandis, läbi kahe surnuaia, mööda vangla piiri ja leidsin end üks hetk taas uurimas keelatud alasid, natuke kartmas üle piiri astumist ja vahele jäämist (kuigi see tõenäoliselt võimatu on, aga emotsionaalne olen veel ikka) ja nautides uute, tundmatute kohtade avastamist (lagunenud majad, tühermaad jms. kant, kuhu normaalsed neiud jalutama ilmsesti ei läheks). Ja sain seeläbi tagasi positiivsema ja rahulikuma meeleolu, mida nii hädasti vajasin.
Paljud on küsinud, millal ma ära sõidan? Ausõna, oleks tore isegi teada. Loetud päevad on aga selle sõiduni ilmselt jäänud ja mida lähemale see hetk tuleb, seda rohkem kardan ning mõtlen, et nii palju lihtsam oleks olnud öelda "ei". Ja siiski "..Only the curious have, if they live, a tale worth telling at all.."

ma olen õnnelik

Uskumatu kui suure positiivse laengu võib saada lihtsatest, ilusatest asjadest. Aga see on nii tähtis. Oli ammu, kui ma viimati öisest pidutsemisest hommikul koju minnes vanalinnas ringi käisin ja omaette naerda itsitasin lihtsalt heast meelest. Ja ilm muidugi soosib. Lihtsalt see hetk on see, mille nimel kõik nõmedad päevad ära kannatada. Kõigest, mida see endaga kaasa toob, kirjutan ilmselt hiljem. Praegu naudin:)

noorus ON hukka läinud!

Kätte saan, siis peksa annan!

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=15450102

Olen teile võlgu veel reisimuljed Lätist.

Käisime ema ja väikevennaga viieks päevaks väljasõidul, peatudes Jurmalas ja nautides nii Jurmala kui Riia vaatamisväärsusi. Jurmala peamine vaatamisväärsus oli kohalik arhitektuur - selle kauni mereäärse linna majakesed on klass omaette. Kõrgem klass. Ja seal oli palju kasse!:) Linnakese atmosfääri andis üsna tabavalt edasi võrdlus Haapsaluga. Kokkuvõtteks vägagi sobiv paik puhkuse veetmiseks. Pealegi asus sealsamas ka väidetavalt Baltimaade ja Euroopa suurim veekeskus (Leedukad pidavat muidugi enda oma suurimaks nimetama ja kindlasti on kandidaate veelgi). Igal juhul oli see tõesti suurim, milles mina olen käinud ja meeldejääv lõbustus lastele. Jurmalast Eesti poole sõitma hakates soovitasin väikevennal vaadata paljukiidetud veekeskust veel viimast korda (see oli ilmselt tema suurim elamus sõidust), mille peale ta vastas, et pole see midagi viimane kord - kui ta suureks kasvab ja naise võtab, siis läheb sinna tagasi!
Palju kohtas Jurmalas aga ka Riias eestlasi, ning mõnes kohas läks aega mõistmiseks, et ainult eesti keele kuulmine enda ümber tegelikult ei ole normaalne. Riia vaatamisväärsused olid kohalik ooperiteater ja ballett "Korsaar", tsirkus ning muidugi kaubanduskeskused. Ballett oli omapärane aga huvitav. Kuigi sisulist tegevust oli vähe, nautisin üle pika aja ka lihtsalt jõu- ja ilunumbrite vaatamist, nii et kolm vaatust läksid üsna kiirelt. Tsirkus avaldas muljet juba seepärast, et enamasti näeb seda ainult telekast ja vahetu kogemus on siiski midagi muud. Oli toredaid ja mitte nii toredaid etteasteid aga kindlasti oli pilet ennast väärt. Jõudsime ka Lidosse, kus sain selle aasta esimest šašlõkki (jubehea oli!) ning mille lõbustuspargiga väikevend hiljem koos emaga tutvus. Ja enne tsirkust sain turult selle aasta esimesi maasikaid. Suured, punased, hapud ja natuke kõvad aga ikkagi maasikad. Õhtud Jurmalas kulusid iluuisutamise MM jälgimisele Eurospordist, mis lõpuks nii omaseks sai, et viimasel õhtul tundis väikevend sellest juba puudust kui meelelahutussaadet kogemata vaatama jäädi.
Viimasel hommikul jõudsime ka hotellis asunud SPA'sse, mis oli üllatavalt mitmekülgne. Esimest korda sain käia soolasaunas (proovige kui võimalust on!) ja ka aroomisaun (eukalüptilõhnaline) oli lõõgastav. Basseinidest ja mullivannidest muidugi rääkimata. Üldse oli tegu üsna tervisliku väljasõiduga:)
Kokkuvõtteks oli üllatavalt idülliline reis. Vaatamata väga erinevate ootuste ja soovidega inimeste kooslusele olid kõik piisavalt kompromissialtid ja sõit kujunes positiivses toonis.

impossible is nothing

Kuna umbes kaks tunnikest on aega selleni, kui emme mulle järele tuleb ja me koos väikevennaga Lätti sõidame, otsustasin kasutada aega kasulikult. Ei, mitte pakkides vaid blogitades. Üsna mugavaks on see keskkond olemise teinud, aina tihemini taipan et kui tahan kiirelt oma mõtet väljendada, viitan mõnele blogi sissekandele. Asjade läbi kirjutamine aitab neid läbi mõelda ja see, mille kohta ma vajutan nupule "publish", sellega olen arvestanud, et nüüdsest on minu salamõte avalikuks saanud ja kesiganes võib sellega teha mida tahab.

Käisin eile Zeekil külas, mis oli taaskord ülimalt tore tegevus. Räägitud sai paljust ja selle jooksul tekkis nii mõnigi uus mõte. Ja lisaks sai pandud algus viimase probleemse olukorra, mis siia oleks jäänud, lahendamisele. Tore on luukeredest lahti saada. Täna, vaatamata neljatunnisele unele, on jälle tunne, et miski ei ole võimatu. Ja ma tean, et mul on hea meel, et ma tarvitasin oma sisetunde järgi. Eks me näe, mis sellest muidugi edasi saab aga ma tunnen, et kontrollin jälle olukorda ja saan aru, mis mu ümber toimub.

Üks ilusamaid lugusid, mida ma tean, on ikka veel "Buenas dias Princesa" filmist La vida es bella.

reitsel soovitab etendust

Mirr on väga tore etendus! Väga-väga tore etendus! Mõeldud küll kooliealistele kuid mõjus mullegi ootamatult sügavalt. Väga ilus asi. Kiitused autorile, lavastajale, näitlejatele, kostüümikunstnikule, lavakujundajale, koreograafile ja muusikalise kujunduse tegijale. Tervik sisutihe, stiilipuhas, hoogne. Ja peateema peaks mõjuma igaühele - kes meist poleks end mõnikord siin maailmas ihuüksi tundnud. Ja foorumteatritsikid on end tõestanud väga võimekatena ka selles zanris. Soovitan soojalt eriti kooliealistele aga ka veidi vanematele. Kui võimalust on vaatama minna (nad mängivad seda üsna vähe ja enamasti on saalid välja müüdud), ärge kahelge!
Ja kõigile neile, kes kavatsevad lähema 3 nädala jooksul, mil ma veel Eestis viibin, minu juures ööd veeta - beware, mul on uus lemmik kaisuloom voodis!:)

*

Täna on natuke kurb õhtu. Üks neist hetkedest, mil taasavastad seda kui tühine kõik on. Ma olen alati olnud perfektsionist. Aga see ei ole vabandus olemaks kurb kui sa kurvastad selle pärast, mille ise oled käest andnud lootes leida paremat.

Negatiivsed asjad kurnavad hirmsasti. Neist peab üle olema. See kurnab veel rohkem. Mulle meeldib mängida lihtsaid, nutikaid ja rõõmsameelseid mänge aga mulle ei meeldi mängida mänge, kus tuleb massiga peale laiatada. Sest mul lihtsalt ei ole seda. Ja mulle ei meeldi ka alla anda. Ja siis ma kurvastangi kaotuse pärast, sest see on negatiivne. Ning jään ikka tegelikult lootma, et kunagi võidan. Lihtsuse, nutikuse või rõõmsameelsusega.

Kõige pealt ma ei teadvustanud äraminekut.
Siis teadvustasin seda, mis sellega kaasneb ja sattusin paanikasse.
Nüüd ootan juba.

Olen liiga kinni jooksnud: inimestesse, olukordadesse, tegemistesse. Kurb tunnistada, aga kui ei ole arengut on taandareng. See tähendab siis, et paigalseis on kinnistumine. Kõik on väga tore aga pigem kurnav kui energiat andev (noh mõned pisiasjad välja arvata). Ja kindlasti mitte ei ole paigalseis puhkus.

Aga selle eest on mul tore väikevend:)

Mm, jah.

Tore on see, et ma viimased nädal otsa olen olnud vaheldumisi ülisotsiaalne ja eimidagitegev. Samas nagu puhkus, samas jälle õpetlik. Väga lahedate inimestega olen uuesti kokku saanud. Pikad jutuajamised Ketteri ja Sirtsuga on olnud jubetoredad ja mõtlemapanevad. Nendega koos on siuke "back to basics" tunne. Me oleme samast keskkonnast saanud hoo edasi arenemiseks ja meil on hulk ühiseid mälestusi ja arusaamu vaatamata sellele kui erinevad me isiksuselt oleme. Ja kohtudes tekib alati siuke "näe, vana hea sõber" tunne. Aitäh teile kullakesed!
Film "Kuninganna" oli tõesti väärtfilm. Pole ammu kinost lahkudes nii emotsionaalne olnud. Soovitan soojalt kõigile!
Veel on tore see, et me homme naistepäevaks (nagu traditsiooniks juba saanud) Riinaga Tartusse sõidame.
Ahjaa, tänan küsimast, Zilkzil läheb ka hästi.

Mittetore on see, et inimesed vaatavad kõrvale kui midagi valesti on. Võib-olla ma teen nüüd paljudele meestele liiga aga minu viimase aja kogemus näitab seda, et kui on probleem, siis naised otsivad kõigest hingest võimalust, kuidas seda lahendada ja mehed, leides et lihtsalt sellest et nad olemas on ja mehed on ei piisa, annavad alla ja lepivad sellega, et ju siis peabki probleem olema. EI PEA, AUSÕNA EI PEA. Kõike on võimalik lahendada. Või leida kompromiss. Või midagi. Kui peaga vastu seina tagumine ei aita, tasub ringi vaadata - äkki on natuke kaugemal väike avaus või lausa avatud värav. Alla andmine tähendab, et asi ei olegi püüdmist väärt. Kas on võimalik et inimene Sinu kõrval ei ole püüdmist väärt?

sain, mis tahtsin, vist

...viidates sissekandele 23.02.

Täna läheb neljas õhtu järjest mitte kodus istudes. On alkoholi tarbitud, tantsitud viimase jõu piirini, suuremas seltskonnas lõbutsetud, usalduslike jutuajamisi vana sõbraga peetud ja täna on tõenäosus muusikaelamust saada. Peaaegu et kõike, mida tahtsin, olen saanud. Ja mida veel pole, see on tõenäoliselt tulekul.

aga ikkagi

"... On tuled öös. Ja nende kõle valgus
nii kutsuv on, et kogu rahu kaob.
Need tuled öös on lõputud kui algus,
need tuled öös on tuleviku jaoks..."

Jiiihuu!

Kooli lõpudiplom käes!

Nüüd siis see Kreeta. Keeruliseks läheb. Palju asju ette valmistada ja osta, kohapealne esialgne elu on omal riisikol ja sisutihe ja üldse paistab, et pisike maailmavallutusplaanidega kassipoeg hakkab nüüd õppima, kuidas 4 korruselt käppadele kukkuda.

Aga alla andmine ei ole kunagi mulle meeldinud!:)

short 'n' sweet

Mul on 8 minutit veel netikohvikus aega, nii siis ainult tähtsaimatest:
1. kõik koolitööd tehtud, ära antud - korras. Lõpetamine homme!
2. õhtul koolitus reisiesindajaks minekuks Kreetale.
3. homme hetkeseisuga viimane "Lõpp hea, kõik hea" etendus.

Ehk siis kõigest, mis kinni hoidis hakkan lahti saama, et minna edasi.
What a sweet escape;)

PUHATA JA MÄNGIDA!
PUHATA JA MÄNGIDA!
PUHATA JA MÄNGIDA!

Curiosity

may have killed the cat; more likely
the cat was just unlucky, or else curious
to see what death was like, having no cause
to go on licking paws, or fathering
litter on litter of kittens, predictably.

Nevertheless, to be curious
is dangerous enough. To distrust
what is always said, what seems,
to ask odd questions, interfere in dreams,
leave home, smell rats, have hunches
do not endear cats to those doggy circles
where well-smelt baskets, suitable wives, good lunches
are the order of things, and where prevails
much wagging of incurious heads and tails.

Face it. Curiosity
will not cause us to die -
only the lack of it will.
Never to want to see
the other side of the hill
of that improbable country
where living is an idyll
(altough a probable hell)
would kill us all.
Only the curious
have, if they live, a tale
worth telling at all.

Dogs say cats love too much, are irresponsible,
are changeable, marry too many wives,
desert their children, chill all dinner tables
with tales of their nine lives.
Well, they are lucky. Let them be
nine-lived and contradictory,
curious enough to change, prepared to pay
the cat price, which is to die
and die again and again,
each time with no less pain.
A cat minority of one
is all that can be counted on
to tell the truth. And what cats have to tell
on each return from hell
is this: that dying is what the living do
that dying is what the loving do
and that dead dogs are those who do not know
that dying is what, to live, each has to do.

Alastair Reid

Andke andeks, aga tõepoolest ärritab, kui mind pannakse olukorda, milles ma pean kedagi aitama, kes parema organiseerimise korral oleks ka ise asjadega hakkama saanud. Nagu mul poleks tegemata asjade kuhi üle pea! Ausõna, kui mul aega ja mõistust on, ma aitan vabatahtlikult kui näen et keegi abi vajab. Küsida võib alati, aga jätke ruumi ka "ei" ütlemiseks.
Väidetavalt on sõit Kreekasse ajavahemikus 10-15 aprill. Hakkan peatselt oma uut ilusat suvekleiti ja plätusid kotti panema;)

kurr-kurrrr

Niih. Lühiülevaade viimasest eksamist:
Kõigepealt oli valikvastustega grammaritekst a la "don't lose your a.)nose b.)ears c.)head d.)toes".
See läks vast üsna hästi.
Siis oli tarvis mingeid kombeid peast kirjutada, mis ei läinud hästi, sest ma polnud seda üldse õppinud... nii 3-4 vahel pakun on selle tulemus.
Siis läksin oma linnasid vastama, sain ainult u 10 lauset ette lugeda kui õpetaja mind katkestas ja niisama londonist ja inglismaast (sain selle pileti) rääkima hakkas. Küsis kuda ma inglise kirjandusse suhtun ja mida ma sellest tean ja kui ma talle Shakespeare'i sonetti peast tsiteerima hakkasin inglise keeles, siis ta loobus mind kuulamast ja pani lihtsalt mulle selle osa eest 5+ ära.
Ja siis oli veel miski dialoog mille me Heleniga kah suht veatult ja peast ette kandsime, ja 5 saime.
Noh, eks me näe mis koguhindeks tuleb.

Ja siiiiiiiis alles läks toredaks, sest kuigi mul oli esimene suur pingelangus juba pärast soneti ette lugemist olnud läksin pärast eksamit kodu ja jõin miski toreda kokteilikese ära, mis mingist filmiõhtust Sandriga veel järele oli jäänud. See muidugi mõjus (arvestade minu kombeks saanud vähest söömist ja magamist viimasel ajal + pingelangust) ja siis läksin linna kohtuma Eve ja Riinaga lõpetades päeva Eve juures head ja paremat söömas, telkut vaatamas ja niisama jutlemas, saunas ja basseinis käimas ja üldse end nagu sanatooriumis tundmas. NIIIII HEA OLI! Ma siiamaani hõjun rahulolus. Suur aitäh veelkord Evele hostimast ja Riinale mõistmast et veinipudelite avamine ei ole sinu ala:P (st tegelikult ma tahtsin öelda et jälle mu kõrval olemise eest:))
Ehh.
Nurruv kiisupoeg praeguseks lõpetab et minna vaatama, mis tema lõngakerad teevad:)

sinise koera silmad

Kas see on tõesti võimalik, et tänaöösi nähtud unenägu oli nii tõeline ja jättis nii sügava mulje, et ma armun unenäos kohatud noormehesse ära..
Wow.
Päriselt ma talle seda küll öelda ei julgeks:P
Huvitav kuidas ma talle järgmine kord päriselus kohates otsa vaatan. On mul ju temast üks mälestus rohkem, mis mind temaga seob.. ;)

põnevamatest asjadest kui reaalsus

Eile öösel nägin üle pika aja toredat pikka ja meeldejäävat unenägu. Oli miski etendus, mis kestis jube pikalt ja midagi polnud teha kah ja igav oli ja ma läksin vahepeal jalutama. Kokkuvõtteks vist saatsin Riinat kusagile Kaug-Õismäele aga ümbrus oli nagu ulmekas. Siuke soe, tuulevaikne, kõik oli seepiakarva ja inimesi vist peaaegu ei liikunudki suurteedel. Natuke meenutas nõukafilme, kus tegevus toimub suvel. Olles peaaegu et jõudnud lõpp-punkti, avastasin kella vaadates et minu repliik etenduses peaks olema 1 minuti pärast. Muidugi ma õigeks ajaks ei jõua ja üldse, miks nad helistanud pole minu puudumist märgates - meenuvad mõtted unest. Jooksin esimese nähtava trolli peale (oli veel nr. 2) ja sõitsin linna poole.
Täna öösel jälle nägin sama toredat lugu unes. Seekord oli teemaks larp. Selles toimunud sündmuste loogilist järgnevust ma taastada ei suuda (sest neid oli lihtsalt liiga palju nagu larpil ikka), aga läbivad teemad olid larpi sündmused + üks kena noormees, kes minuga kaasa mängis. St sündmuseid oli mitme tasandi pealt aga ta oli neis kõigis sees ja käitus nagu prints valgelt hobuselt. Romantiline ja põnev unenägu oli, lõppedes siis kui mäng lõppes ja jättes meid laiali, selguseta kas me veel kohtume.
Riina kommenteeris juba esimese unenäo kohta, et ehk see on vihje. Enamasti käivad mul etendusteõudukad ikka päris etendustega paralleelselt aga need kaks unenägu paistavad koos midagi vihjavat.. eks me näe..
Jään põnevusega ootama tänast ööd.

Märge iseendale: võidab see, kes kauem mängib.
Mida või milleks on juba vaatenurga küsimus.

koolist

Midagi, mis jõuab väheste täiskasvanuteni, sest noorte hääl on nõrk.
http://www.delfi.ee/news/koos/reality/article.php?id=15069212

Ise sai täna lõputöö kaitstud ja järele on jäänud veel vaid esmaspäevane ing. k. eksam.. does this horror really has an end?!

Halb uudis on see, et arvuti tegi ootamatu restardi keset viimase sissekande kirjutamist ja ma ei viitsi seda enam kordama hakata.
Hea on aga see, et vähemasti ei kirjutanud ma samal ajal kaitsekõnet homseks lõputöö kaitsmiseks ja see ei kustunud ära, mispuhul ma oleksin kõvasti pahasem.
Mitte-uudis on see, et kõhugripp ja sellega seostuvad palavik ja nõrkus on nõmekad ja ei kuulu minu sõprade hulka tänasel ülistatud sõbrapäeval.
Ja siit veel üks mitte-uudis, nimelt sellest, kuidas Talna linnavalitsusel jätkub mõttejõudu kõigeks muuks peale vajalike asjade:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=15082378

ma ausõna hakkan tegema tarvilikke asju kohe pärast seda kui ma olen kõik ebatarvilikud asjad ära teinud..

Ma ei tea, kui palju teist seda blogi loeb (sest keegi ei julge ju kommenteerida) aga mina hoian end küll päris paljude tuttavate eludega läbi nende avalike päevikute kursis. Kuigi omamoodi nõme, sest nii jääb pärissuhtlust vähemaks. Või et mis suhtlus see läbi MSNi ongi. Aga kõikidega päriselt läbi käia ei jõuaks ja arvuti teeb kõik nii palju lihtsamaks. Aeg-ajuti ka valetamise. Aga nagunii on hoolimiseks aega liiga vähe.
Ma ükspäev mõtlesin, et ma läheks raud-polt tööle siukse tööandja juurde, kes kohustaks välja magamise. Et ma ei pea mitte kindlaks kellaajaks tööle minema vaid lähen siis kui olen ärganud (ilma kellata) ja puhanud olekus, valmis tööd tegema. Ma usun, et ma oleks kordades produktiivsem kui 9-17 töötades. Või nagu näiteks Google'i suurmehhanismi töötajatel on kohustus 20% tööajast kulutada neid huvitavatele/neile meeldivatele tegevustele. Ja seeläbi on alguse saanud mitmed praegused eriti edukad projektid nagu näiteks Orkut ja Gmail. Ausõna töötajate eest hoolitsemine tasub ära.
Kõik, mis sa teed tuleb sulle tagasi. Nagu mu emme mulle lapsest saati on õpetanud: kui on konflikt, on mõlemad pooled süüdi. Ei ole võimalik, et kui sa oled seotud negatiivse olukorraga, et sul omal ei ole võimalik midagi muuta (läheb jälle sinna teesi alla, et ei ole mõtet panna end kaotaja olukorda). Kõike alati ei jõua säästa, kõikide eest ei jõua võidelda, eriti kui ülejäänud asjaosalised ei tahagi probleemi lahendada. On asju, mille eest tuleb võidelda ja neid teisi milles võib alla anda, sest see on kiireim/lihtsaim lahendus. Ma tahaksin, et jõuaksin alati võidelda inimeste eest, keda ma tahan lugeda sõpradeks. Sest mul ei ole neist ükskõik. Ja ma tahaksin näidata neile, et asju on võimalik muuta, kui ei ole ükskõik.
Aga mõnikord on siuke tunne, et kõigil on nagunii kiire ja omad mured ja palju asju ja kõigist ükskõik ja nad ei tahagi ja mul ei ole enam jõudu ega võimalustki midagi muuta. Ja siis on natuke kurb.

Aloha kaugelt lõunamaalt!

..ehk siis Tartust.
Tartu on koht millega mul seonduvad vist kõige mitmekülgsemad mälestused ja tunded. Aga igal juhul on siin alati palju sõpru. Tuleb neid vaid leida osata. Üks kindlamaid paiku selleks on loomulikult Zavood. Aga on ka muid. Igastahes on kindel et kui larparite seltskonda siin sattuda, siis igav ei hakka. Niisiis algne eesmärk, tulla Tartusse nädalivaheks puhkama läks jälle nihu, aga selle eest oli tore. Eilne õhtu kulges tuleku peapõhjuse ehk rollimängu tähe all. Noh, kui paljud teist võivad öelda, et nad on William Shakespeare'i surnust äratanud;) Muidu oli tsill ja niisamuti sai palju vanu kontakte uuendatud ja uusi tekitatud.. veel mõni mäng ja ma hakkan end juba üsna koduselt tundma selles seltskonnas. Ja kuniks Zeek asjaga tegeleb, on tõenäosus, et see juhtub üsna varsti:P
Nüüd aga sean sammud Gruusia saatkonna poole, kuhu Karmus kohvi jooma kutsus eilset seltskonda:) Õhtuks tahaks ikka tagasi kodu jõuda.. miski eksam siiski lähitulevikus, milleks ma üldse pole valmistunud, jälle:P
päikest ja pauerit teilegi!

jjiiiiiiiiihaaaa!

Täna siis sain hakkama - viisin ära nii tantsulka kui lõputöö. HUH
Kreeka asja Eesti esindajatega kontakteerusin kah vahepeal ja nad lubasid lepinguasja uurida aga muidu olid küll väga positiivsed.. ju ma siis ikka lähen:)
Ja ülehomme lähen mängule! Midagi meelelahutuslikku kõige muu rõveduse kallal (andke andeks aga päevarütm: päev+öö üleval + 12 h magamist + öö+ päev üleval, ei ole just kõige toredam). Mitte et kogu see mängu asi mulle üsna võõras ei oleks, aga umbes sama ettevalmistusega sattusin ma ka mytokale... ja kokkuvõtteks see ei lõppenudki nii hullusti (st. sisulisest poolest me ei räägi:P)
Ja mingi hulluse läbi maksin ka täna taaskehastajate talvelaagri raha ära.. noh tõenäoliselt ma olen teinud ka palju targemaid tegusid. Aga ehk see kuulub sinna listi, et: teen Eestis võimalikult palju lollusi ja siis pagen pooleks aastaks välismaale:P
Ja Gwen Stefani on tore oma ülevoolavalt ürgnaiseliku popmuusikaga:) Mõttetera kõigile naistele:
I know he thinks you're fun and stuff, but does he know how to wind you up?
;)

Ahjaa, ma siin kunagi kirjutasin mingitel segastel teemadel a la kui palju peaks inimene laskma end keskkonnast mõjutada jms. Nüüdseks on aeg andnud vastused neile teemadele ka päris elus ja ma võin taaskord öelda, et

• AINUS, KES OLUKORRAST EDASI MINNA JA MIDAGI MUUTA SAAB OLED SINA.
• KÕIK, MIS ON EBALOOMULIK JA SÜDAMETUNNISTUSE VASTU ON VALE.
• EI OLE MINGIT PÕHJUST PANNA/HOIDA END KAOTAJA POSITSIOONIS. ALATI ON VÕIMALIK OLUKORDI ÜMBER MÄNGIDA.
  

Ja nende teeside abil on muide võimalik enamik elus ette tulevaid problemaatilisi olukordi lahendada.

lühikokkuvõte toimuvast

Ma ju ütlesin teile mu kullakesed, et niipea kui ma jälle aktiivseks saan, jääb päevikupidamine maha..
Teine mure on see, et ma lihtsalt ei saa kõike seda toredat, mis minuga iga päev juhtub siia kirja panna. Mõni võib solvuda. Ja pealegi, milleks siis Riina ikka on:P
Üldiselt:

• tantsukas - work in progress. Parasjagu miksib ja meisterdab mc Sander
• lõputöö - work in progress. Homme kavatsen ära anda. Ülevaade asjast ja kokkuvõte puudub... aga üle 15 tunni on kah veel aega ära andmiseni;)
• Kreeka - u 2. nädalat tagasi anti mõista et mind ikka tahetakse sinna. Rohkemat pole neist aga kuulnud. Kirjutin täna uuesti üle, et huvituksin siiski ka lepingu tingimustest. Eks me näe.. Vahepeal juba jõudis Maret teha alternatiivpakkumise Bulgaariasse. Ja mis te arvate et ma filmi ei tahaks teha või;) Kui need kreeklased end kohe kokku ei võta siis järelikult pean mina seda tegema:P
  
• isiklik - fun. Natuke flirti on vist lihtsalt eluvajalik, erilist mõnu pakub see tarkade inimestega. Ja naiselik visadus võidab meheliku põikpäisuse - igal juhul!
  

wow

Nüüd ma mõistan, miks kunstnikud on kunstnikud.
Esimene täiesti omal jõul ette võetud asi, võõras valdkonnas, algusest peale omal vastutusel. Tulemuseks kahe inimese mõttetöö vili. Ei kedagi teadjamat juhendamas; ei mingeid masse, kelle reageeringutest võiks välja lugeda kuidas üks või teine asi töötab; ei mingit võimalust asja päriselt järele proovida/või kõrvalt vaadata enne kui ta valmis on. Seni keerleb kõik mitte hetkekski mind rahule jättes peas ringi ja on rohkem segane kui selge. Täiesti jube olukord perfektsionisti jaoks nagu mina. Ja ma ei kavatsegi asja välja lasta enne kui see on parim, mis antud hetkel ja antud vahenditega võimalik!
Mulle on alati meeldinud võimatud ülessanded:)

Peaks mainima, et see loom töötab päris hästi vaimse väljaelamiskohana. Mitu mõtet on vahepeal selgemaks saanud. Natuke olen oma mõttetempoga ka emotsioonidetempole järele jõudnud.
Ja tegelikult ma siiski ei ole nii raskemeelne, kui neist tekstidest siit välja tuleb.
And now for something completely different!

Your Birthdate: June 15

You take life as it is, and you find happiness in a variety of things. You tend to be close to family and friends. But it's hard to get into your inner circle. Making the little things wonderful is important to you, and you probably have an inviting home. You seek harmony with others, but occasionally you have a very stubborn streak. Your strength: Your intense optimism Your weakness: You shy away from exploring your talents Your power color: Jade Your power symbol: Flower Your power month: June

What Does Your Birth Date Mean?

Ja Sander, kui Sa seda nüüd lugema satud - Su muusika on ikka veel lõppematult ilus. Aitäh!

Mnjah.. ega ma muud rohkemat ei saagi vastata kui, et "aeg näitab".

Ikka veel üritan aru saada, mis ümberringi toimub, et selle abil siis endast aru saada - või vastupidi. Kirjutades üksikasju kokku üldisteks ja vastupidi.
Inimesed vajavad keskkonda, et leida endale selles koht, et end võrrelda ja seostada. Kuidas on see aga võimalik ilma millessegi/kellessegi kinni jäämata?
Pidevalt muutuvates väärtustes on keeruline millelegi kindlaks jääda. Traditsiooniliselt peaks olema kodu ja vanemad need asjad, mis on alati toeks. Lähimad sõbrad samuti. Miski/keegid, kes toetavad ent samas lasevad ka edasi areneda. Omamoodi tasakaalustav element, et me liiga kiirelt muutustesse ei tormaks. Aga mis siis kui muutused on siiski liiga suured, et ümbritsev keskkond nendega kiirelt kohaneda suudaks. Või kui keskkond muutub liialt inimese ümber. Muidugi kõik mõjutab kõike aga kui palju on inimesed meie ümber teadlikult nõus muutuma kellegi teise järgi/pärast? Kui palju on see vajalik?
Nii küsimused sain kirja, eks ma mõne aja pärast siis üritan vastata...

Tere!

Näe, uuel aastal uued tuuled. Olen minagi moodsaks blogipidajaks hakanud. Eks näe kui kauaks - siiani pole päeviku pidamine mul eriti hästi õnnestunud. Kõige pikemalt suutsin pidada vist üht teatripäevikut, mida tolleaegne juhendaja Vahur-Paul Põldma vajalikuks pidas. Tagantjärgi tollaseid mõtteid üle lugedes leian muidugi, et tal oli õigus. Tore on üle lugeda juhtumusi, mis muidu meelest läinud, samas ka edasi arendada kunagi poolikuks jäänud mõtteid...
Praegu? Sai selline päevik tekitatud ilmselt seepärast, et mõtteis on harjumatult palju segadust. Võib-olla ongi asi selles, et liiga palju aega on mõtlemiseks antud. Kiiret reageerimist nõudvates olukordades tunnen end ilmselt palju kindlamalt. Natuke on selline ümbervaatamishetk. Muidugi on ka praegu kiire - koolilõpp ja sellega seonduv suurem hulk tegemata töid. Lisaks veel väike, aga selle eest palju tähelepanu, aega ja jõudu nõudev, kultuuriprojektike. Aga mis siis edasi? Jah, ma peaksin paari nädala jooksul teada saama, kas mind ootab ees pooleaastane elukool/töö Kreekas või jään edasi Eestisse siin ette tulevaid väljakutseid vastu võtma aga.. Tsiteerides oma lemmikbändi, kelle lahkuminekust ma nädal aega tagasi teada sain ".. aga ma ei tea, kas sellel on mõtet".
Tegelikult on lihtsalt siuke periood, millele järgneb jälle midagi ülitoredat. Aga unistused teevad igapäeva elu vaid veidike rõõmsamaks. On natuke lahtimurdmishetk vanadest tavadest. On iseseisvumis- ja edasiminekuhetk, ja need on alati valulised.